36. nädala ultraheli – lõplik vastus, kas keiser ja viimane laps või loomulik sünnitus ja valikuvõimalus.

Kui mulle 20. nädalal looteanatoomia ultrahelis öeldi, et nad saadavad mu 28. nädalal uuesti ultrahelisse, et kontrollida emaka armi, olin tohutult õnnelik, et näen taas oma last. Näha oma pisikest ekraanil siputamas ja toimetas, on vapustav tunne ja sellest ei saa vist iial küllalt. Aga kui ma taas ultrahelisse läksin ja seal õigeid küsimusi küsima hakkasin, sain aimu tervikust pildist. Emakas on mul keisri tõttu armiga, aga kuna kahe raseduse vahele jäi kohustuslik 2 aastane paus, siis teadsin, et sellega on okei ja armi rebenemise ohtu ei ole. Mul on platsenta kinnitunud emaka eesseinale ja kuna see on armile väga lähedal, siis arvas arst, et tasuks jälgida, ega see raseduse edenedes läbi armi ei kasva. Uurisin, mis saab siis, kui see peaks juhtuma? Sain vastuseks, et seljuhul tehakse plaaniline keiser. Me ei ole Heikoga kindlad, et me piirdume ainult kahe lapsega. Ilmselt tahaksime kolmandat last ka, kui meil selleks soodsad võimalused on (ja võib-olla isegi neli, kes teab).

Olen varasemalt kuulnud, et pärast kahte keisrit on kolmas alati plaaniline keiser. Pärast kolmandat, pannakse piltlikult käsi ette – neljas rasedus on liiga suure riskiga. Otsustasin arstilt selle kohta täpsemalt üle küsida.
Kogu maailm mu ümber peatus, kui arst vastas, et sellises olukorras nad ei taha riskida sellega, et mingi osa platsentast jääb armi sisse. Nad ei saa garanteerida ega kuidagi kontrollida kas nad said kõik kätte. Operatsiooni käigus eemaldatakse igaks juhuks kogu emakas!
Kui sa tead, et sa tahad veel lapsi ja su elus tehakse selline otsus/liigutus, siis see on üks tugev hoop makku, näkku ja südamesse! Jah, mul oleks kaks last olemas ja ma olen selle üle ütlemata tänulik, kuid… kui su süda on valmis armastama ja saama rohkem lapsi ning ühe hetkega see võimalus võetakse sult ära, jätmata kübetki lootust… seda tunnet ei saa sõnadesse panna.

Ma ei osanud enam midagi edasi küsida. Emaka eemaldamine on üsna lõplik, mida ma küsin? Sel korral oli kõik korras, kuid ta otsustas mulle panna uue aja 32. nädalaks, et arm ja platsenta uuesti üle vaadata. Platsenta kattis armi ja võimalus, et see kasvab läbi kudede pidi jääma kuni raseduse lõpuni. Sain 4 nädalat info seedimiseks ja oma vaimu valmis panemiseks, kui järgmisel ultraheli uuringul selgub, et platsenta on tunginud sinna, kuhu see kasvama ei peaks. Ma sain vastuseks, et “ei tundu, et oleks armist läbi kasvanud” ja sain uue aja 36. nädalaks. See on kohutav murekoorem mida endaga kaasas kanda. Kätte jõudis viimane ultraheli. Lõplik vastus.

Ma sain häid uudised ja halbu uudiseid. Tavaliselt keskendun positiivsele, kuid see rasedus on mind vaimselt nii läbi võtnud, et ma suhtun negatiivsesse ülima tundlikusega, minu tass voolab üle! Ma hoidsin hinge kinni ja muretsesin esimesed 16 nädalat (4 kuud), kuni enam-vähem regulaarsete liigutuste tundmiseni, kas kõik on korras ja kas see beebi ikka elab veel. Hiljem veel mitu nädalat loote anatoomia ultrahelini, et teada saada kas kõik on tegelikult ka korras (mis oli ühtlasi ka mu eelmise kõbubeebi eluiga, mistõttu oli mulle oluline selle verstaposti läbimine). Sellele lisandus mu minapildi lagunemine pidevate kommentaaride tõttu mu kõhu suuruse kohta (kirjutan sellest siin) ja vaimne terror ühe töökaaslase poolt kellega sain alati hästi läbi, kuid kes hakkas mind mu raseduse ajal vihkama ja kõikvõimalikes maailma hädades süüdistama. Siis sain teada, et antud rasedus ja laps võib jääda mu viimaseks, sest ma võin oma emakast ilma jääda. Nii umbes 35. nädala paiku tulid mulle meelde kõik lood mida ma kunagi kuulnud olen raseduse viimastel nädalatel/päevadel või sünnitusel surnud lastest ja ma jõudsin ringiga tagasi algusesse ning ootan iga järgmist liigutust, mis kinnitaks mulle, et mu laps ikka veel elab.
Tahan, et ta oleks juba mu kõhust väljas, mu valvsa pilgu all, sest kardan, et tal pole seal turvaline. Samas tean emana, et pärast lapse sündi ei kao hirmud, sest beebit varitsevad teised ohud mille üle muretseda.

Hea uudis – lapsega on kõik korras ja “ei tundu, et platsena oleks läbi armi kasvanud”.
Halb uudis – Kuna laps on kosunud hästi, siis soovitab arst esilekutsumist 39. nädalal. Esilekutsumine on minu hirm nr.2 (hirm nr.1 on sünnitus ise). Elasin selle esimese sünnituse ajal läbi ja ei soovi seda rohkem korrata.
Ta andis mulle ise sünnitamiseks tõenäosuse 40%-50%, lisades, et väga võimalik, et sünnitus lõppeb taas erakorralise keisriga. Ma tahaks kas sünnitada või keisrit, palun-palun mitte mõlemat (st. tuhutamine + keiser).
Olen sellele juba varem mõelnud, et mis siis saab, kui seekord on jälle esilekutsumine. Mõtlesin, et nõuan (loe: palun, lunin, moosin ja anun), et pärast oma rohtude saamist võin minna koju, et seal rahus ja privaatselt valutada ning tulen kohusetundlikult kohe tagasi kui vaja. Rääkisin sellest ka arstiga, aga ta arvas, et mul on armi tõttu liiga suur tõenäosus komplikatsioonideks ja ma peaksin ikkagi haiglas olema. Tekkis küsimus (enda peas), et kui mul on oht komplikatsioonideks ja tõenäosus, et ma lõpuks ise sünnitan 50% või isegi alla selle, siis milleks see esilekutsumine?
Ma saan aru muidugi, et beebile on loomulik sünnitus parem ja ma olen selleks valmis (no enam-vähem), aga kui ma kuulan neid agasid ja tõenäosusi iga punkti juures, siis on väga raske end sellest negatiivsusest välja raputada ja saavutada enda soovitud meeleseisundit sünnituseks.

Üks osa mu sünnituseks ettevalmistuse juures on teiste sünnituslugude ignoreerimine. Ma ei kuula ega loe mitte ühtegi kogemust enne sünnitust. Aga mõni positiivne kogemus esilekutsumisega või esimene keiser ja teine positiivne loomulik sünnitus kuluks mulle praegu ära küll. Neid ma loeks meeleldi! :)

Uus vanemahüvitise arvutamise seadus ja selle pimenurk – kuidas riik minu pealt 600€ kuus kokku hoiab.

Antud postitus on kirjutatud detsembris, kuid ma jätsin selle mustanditesse küpsema. Plaanisin selle järgmisel nädalal postitada, aga kuulsin täna hommikul terevisioonis samateemalist nupukest – tundub, et antud teema on jõudnud päevakorda. Mul oli natuke kahju, sest ma ei tahtnud “kellegi järgi” samal teemal kirjutada. Otsustasin, et kui see postitus üldse kunagi ilmavalgust näeb, siis see on kohe praegu, sest hiljem, on liiga hilja! 
Olgu see mulle õppetunniks, et kui sa tahad midagi öelda – tee seda kohe! 

Postitust ennast ma muutma ei hakka, avaldan nii, nagu see mul detsembris kirjutatud oli. 

See, kuidas detsembris rasedus- ja sünnituspuhkusele (nõuka slängi kasutades, dekreeti) jäänud naised riigile esialgu rohkem makse maksma pidid, teavad vast kõik. Õnneks sai see ebaõiglus meedias kisa ja kära saatel palju tähelepanu ja antud seadus sai vajalikud korrektuurid. Laste saamisega seoses, on veel üks ebaõnnestunud ja ebaõiglane seadus, mis ei ole minu hinnangul vajalikku tähelepanu saanud, kuid vääriks seda sama palju. Selleks seadsusemuudatuseks on jabur ja ebaloogiline arvutuskäik, mille järgi arvutatakse vanemahüvitis (ehk emapalk).
Nii nagu uue maksuseadusega kannatas teatud grupp inimesi, ehk aasta lõpus dekreeti minevad inimesed, siis uue vanemahüvitise arvutamise süsteemiga, jäävad seaduse hammasrataste vahele vanemad, kes saavad lapsed 2,5-3,5a vanusevahega.

Vana ja uue süsteemi erinevus on lihtsustatult selgitatuna järgnev:

Vana süsteem:
Emapalk arvutati välja dekreeti jäämise aastale eelnenud kalendriaasta tulude (sots. maksude) järgi. Seejärel maksab riik toetust järgnevad 1,5a. Selleks, et lapsehooldusel olev inimene teise lapse saamist rahalistel põhjustel edasi ei oleks sunnitud lükkama (et uuesti terve aasta tööd teha, mille sots. maksude pealt arvutataks uus vanemahüvitis), rakendati seadus mille järgi sai 2,5 aastase vanusevahega laste puhul sama vanemahüvitist mis esimese lapsega, hoolimata sellest, et vanem ei käinud teise lapse sünnile eelnenud aastal tööl, vaid kasvatas oma alla 1,5aastast last.

Uus süsteem: 
Emapalk arvutatakse rasedaks jäämise kuule eelnevale aastale (näiteks august 2018-juuli 2019, sest rasedaks jäädi august 2019). Ka uue süsteemiga on kuni 2a6k vanusevahega laste puhul vanemahüvitis sama, mis esimese lapsega.

Suur erinevus on selles, et antud seadusega on 2,5a vanusevahe pigem pastakast välja imetud number. See maagiline vanusevahe määrati ilmset eelmise seaduse järgi, endale aru andmata või välja arvutama, mida see  vanusevahe, uue sedusega käsikäes praktikas täpsemalt tähendab – antud seadusega pole sellel numbril mingit erilist põhjendust. Kahe lapse vanusevahe võiks olla välja arvestatud vastavalt sellele, millal saab tasustatud hooldusleht läbi, ehk laps saab 1a6k ja on piisavalt vana, et minna sõimerühma. Kuna alla 1a6k vanuseid lapsi lasteaedadesse vastu ei võeta, on hoolduslehel olev vanem “kohustatud” lapsega kodus olema, ega saa varem tagasi tööle naaseda. 
Selleks, et pooleteiseaastane (18 kuud) hooldusleht ei vähendaks lapsevanema sissetulekut, mida ta on teeninud vähemalt 1 aasta (12kuud) enne rasestumist, mis peab eelnema sünnitusele (9 kuud), peaks uus kahe lapse vanusevahe olema 3a3k.  (18kuud+12kuud+9kuud=39kuud/3a3k)
See võib tunduda hirmus suur vanusevahe piir, aga kui hüvitise arvutamise algusperioodiks on peaaegu 2a enne lapse sündi, on loomulik et ka laste vanusevahe piir nihkub. 

Toon näite enda järgi:
Olin lapsehoolduspuhkusel kuni august 2018 (k.a) ja tööle naasesin septembris 2018, ehk kohe kui laps sai 1a6k ja tasustatud lapsehoolduspuhkus läbi sai. Tööl käisin ma 1aasta ja 5 kuud ning siis algas mul teise lapse rasedus- ja sünnitusleht . Kogu selle aja olen ma maksnud riigile erinevaid makse, kuid see pole täna, mulle emapalga arvutamisel oluline. 
Uus maksusüsteem näeb ette, et vanemahüvitise arvutamisel kasutatakse minu rasedusele eelnenud aastat, ehk mai 2018-aprill 2019
See, et selle perioodi sisse jääb aeg kui ma olin lapsehoolduspuhkusel, tähendab seda, et nende 5 kuu sissetulek tuleb uue vanemahüvitise arvutamisel välja jätta. Uurisin sotsiaalkindlustusametist, kuidas siis ülejäänud 7 kuu sissetulek vanemahüvitise arvutamisel jagatakse – kui lapsehooldus puhkusel olevat perioodi ei arvestata sissetulekuna (kuigi ka selle summa pealt maksin sots. maksu) kas siis ei arvestata ka sama perioodi kuid, kuu keskmise sissetuleku/sot.maksu arvutamisel?
Paistab, et ametnikud on ise ka segaduses. Algul väitis teisel pool toru olev proua, et kui ma viibisin nö vanemahüvitise arvutamise perioodil lapsehoolduspuhkusel, siis ma saan vanemahüvitist samas summas mis esimese lapsega. Seejärel pidin ise prouale seletama kuidas uus süsteem toimib ja et sellega kaasneb ka pime nurk teatud vanusevahega laste saanud vanemate suhtes (Pole tänu väärt). Kui ta lõpuks aru sai, teatas ta, et minu sissetulekud jagatakse siiski terve aasta peale ja kahjuks olen mina erand, kes selles süsteemis kannatab. 
Vana süsteemi järgi, oleks mu emapalk välja arvutatud minu 2019 aasta sissetulekute järgi, mil ma käisin ka tööl kõik 12 kuud. 

Paratamatult tundub mulle kohutavalt ebaaus, et kuigi ma töötasin kahe hoolduslehe vahel 1 aaasta ja 5 kuud, võetakse emapalga arvutamisel arvesse ainult 7 kuud, mis omakorda jagatakse terve aasta vahel ära, muutes mu keskmise sissetuleku naeruväärselt väikeseks. 
Seadusemuudatus, millega kaasneb uus vanemahüvitise arvutamise süsteem, näitab selgelt, et lapsega kodus olemine ja uue EV kodaniku kasvatamine, tähendab riigile, et ma pole selle aja sees midagi kasulikku teinud. Võrdväärne töötuga, kes istub kodus ja töötukassalt toetusi saab. 
Kuna rasestumise kuu arvutatakse lapse sünnikuupäeva järgi, siis minu näite puhul oleks päris õnnetu juhus, kui laps sünnib 2 kuud enneaegsena. Sellisel juhul arvestatakse mulle vaid 5 töötatud kuu sissetulek, mis jagatakse terve aastaga – lõpuks saaksin kätte kõigest miinimumi.

Vana süsteemi järgi, tähendas teise lapse saamine suurema vahusevahega kui 2a6k, seda, et sa oled jõudnud vahepeal tööl käia, kuid su sissetulekud ja maksud oleks läinud vanemahüvitise arvutamisel arvesse.   

Tähtsad riigiisad võivad küll näppu viibutades öelda, et kui vanemahüvitis teile niivõrd oluline on, siis planeerige oma laste saamist vastavalt, kuid seljuhul peavad nad olema väga õnnelikud ja tänulikud, et neil on võimalus olla ignoratne teemal mis puudutab laste saamisega puudutavat valu. 
Iga laps tuleb siia ilma siis, kui ta ise tahab, hoolimata oma vanemate plaanidest ja planeerimisest. Paarid näevad kuude kaupa vaeva, et naisel õnnestuks rasestuda. Inimesed käivad aastaid uuringutel ja viljatusravil, millega kaasnevad tihti unistuste ja lootuste purunemised, uued katsed ja järjekordsed südamevalud. Rasedused katkevad ja beebid surevad emaüsas või sünnitusel. Keegi meist ei planeeri seda, aga elu juhtub sinuga hoolimata sinu plaanidest. Ükskõik kui hoogsalt keegi oma näppu su suunas ei viibuta.

Täna, teades täpselt, kuidas uus maksusüsteem töötab ja kui väike mu vanemahüvitis olema hakkab, otsustaksin ma ikka lapse saada nüüd, mitte aasta pärast kui õiglast vanemahüvitist saaksin. Me saame lapse, sest tahame teda enda ellu ja me ei jõua ära oodata, millal me teda lõpuks oma kätel hoida saame ja näha teda suureks kasvamas, hoolimata sellest kas ja kui palju mulle toetust makstakse. Ma ei suuda temaga kohtumist edasi lükata kaugemasse tulevukku parema (ja õiglase) sissetuleku nimel. Aga nähes, kuidas pimesi ja läbimõtlemata seadusemuudatus, võtab mult suure tüki minu tavapärasest sissetulekust ära, tundub lihtsalt ebaõiglane. 
Loodan, et kunagi saabub päev, kui lapse kaotanud perekonda ei karistata “halva planeerimisoskuse” eest ja toetust makstakse kõigile siiski samade põhimõtete järgi.

An18

Riidest mähkmetest enne beebi sündi!

Oi, kui tohutult põnev teema! Mind on mõte riidest mähkmetest alati kõnetanud. Miski selle juures tundub nii õige. Juba esimest last oodates, mõtlesin nende kasutamise peale, aga mõningate miinuste ja valeinfo või isegi vähese info tõttu, jäi see mõte mul teostamata.
Teise lapse saamine süstib sinusse aga enesekindlust, mida esimese lapsega veel pole. Sa tead milline ema sa oled/olla tahad, sul on selgem arusaam mida sa oma lapsele soovid, sul on enamus katsumisi ja õppetunde seljataga ja sul on mahti midagi veel oma kandikule juurde võtta – sa tead, et sa saad kõigega hakkama, sest sa oled ju ema! Täna, ei suuda ma välja mõelda ühtegi “vabandust” miks ma ei peaks kasutama riidest mähkmeid.


Peamised põhjused, miks ma otsustasin riidest mähkmete kasuks:

Sa vähendad oma ökoloogilist jalajälge. Vastsündinud vajavad ca 15 mähkmevahetsust päevas, hiljem vähem, kuid esimene eluaasta siiski 10 ringis päevas ja seejärel kuni potil käimiseni läheb päevas mitmeid mähkmeid veel kuni täieliku mähkmevabaduseni. Selle aja sisse mahub tuhandeid mähkmeid. Kuude pikkuse uurimustöö käigus on mul silma jäänud väide või küsimus, kas mähkmete pesemine, ehk vee ja elektri kasutamine, on ikka oma jalajälje vähendamine – seal on mitu nüannsi, kuid tundub, et vastus on siiski jah. Isegi kui vastus on ei ning riidest mähkmete kasutamine on ühekordsete mähkete kasutamisega võrdväärse ökoloogilise jalajäljega, siis see on fakt, et esimene variant toodab vähem prügi. Kui oma riiete pesemine tundub meile kõigile eetiline, siis ma ei oska beebi mähkmete pesu teise pilguga vaadata!

Riidest mähkmed on keemiavabad. Selleks ei pea olema “ökoemme”, et teada, et mähkmed sisaldavad palju keemilisi aineid, mis ei ole mõistagi su beebile head. Sa ei pea isegi suuremat sorti uurimustööd tegema, et aru saada, et see ei ole mustkunst või haldjatolm, mis su lapse pissi imab, vaid siiski vastavad keemilised ained. Kui mul on valida, kas ma lasen oma beebil selle keemia sees olla praktiliselt 24/7, aasta-kaks järjest või mitte, siis ma valin selle keemiavaba variandi – isegi siis, kui see oleks kallim või oluliselt raskem variant (mida see aga ei ole). Kui ma pean valima oma lapse heaolu ja enese mugavuse vahel, siis eelistan iga kell esimest varianti!

Lõppkokkuvõttes soodsam valik. Esimese hooga ei pruugi sa seda märgata, kuna kogu vajaminev kraam tuleks osta lühikese aja jooksul, et kõik vajalik enne beebi sündi olemas oleks (vs ühekordsed mähkmed, mida sa ostad ühe paki kaupa hajutades nii kogu neile kuluva summa 2+ aasta peale). Kui aga numbrid kokku lüüa, siis see kogusumma mis sa ühekordsetele- vs. korduvkasutatavatele mähkmetele kulutad, on mitmesaja euro väärtuses korduvkasutatavate kasuks. Kui sa peaksid veel kaks last järjestikku saama ja samasid mähkmeid kasutad, siis on sääst isegi suurem!
Hiljem on võimalik oma mähkmed järelturul maha müüa ja osa neisse investeeritud raha tagasi teenida.

Püha jumal, kui ilusad need on. Kui hakata e-poodides mähkmeid valima, siis ostukorv täitub nii ruttu, sest mustreid leidub igale maitsele ja kes poodleb simadega, sel on pea võimatu neile vastu panna. Ma juba näen vaimusilmas ette kuidas mu beebi oma nunnude mähkmetega ringi roomab

kkkkkkkkkkkkkjkhkhk
Milovia vastsündinu mähkmekatted.


Riidest mähkmete miinused ja põhilised hirmud:

Need võivad lekkida. Jah, võivad küll. Siis tuleb lihtsalt üle vaadata kas jalakummid on korrektselt pandud ja üle vaadata, ega sa ei ole mähkmed liiga lõdvalt või vastupidi, liiga pingule kinnitanud. Võib-olla peab proovima muud mähkmetüüpi või -firmat või lihtsalt üle vaatama mähkemes olevad sisud ja midagi juurde panema või ära võtma. Sellised mured võivad aga tabada ka igat ühekordseid mähkmeid kasutavat lapsevanemat. Ka ühekordset mähet peab mõnikird paremini jalga panema, katsetama erinevaid brände, üle minema suuremale või väiksemale suurusele (eelmine pakk jääb tavaliselt siis avatult seisma ja on raisus). Mingil põhjusel ei loobuta sellistel puhkudel ühekordsete mähkete kasutamisest, vaid otsitakse sobivat nii kaua, kuni see leitakse.

Kakaseid mähkmeid peab pesema. Nii on. Mina isiklikult ei näe vahet, kas ma keeran kakase mähkme rulli ja viskan prügikasti, või võtan mähke seest sisu, lasen kraani alt läbi ja viskan spets pesukotti. See on piltlikult öeldes üsna sarnane protsess. Mähkmega pead sa tegelema niikuinii. Kui laps on suurem ja kaka tahkem, siis minu jaoks on kaka potist alla laskmine ja määrdunud mähkme pesukotti panemine võrdväärne sellega kui laps õhuvanni või potitreeningu ajal püksi kakab. Kakaga peab tegelema niikuinii ja määrdunud riided/diivan ei lähe prügikasti, vaid tuleb ära pesta. Paratamatult peab iga lapsevanem oma lapse kakaga kokku puutuma igaljuhul.

Kodust väljas olles tuleb kakast mähet endaga kaasas tassida. See oli punkt mis mind ennast kõige enam hirmutas. Tegelikkuses on nii, et sa ei pista seda mähet omale käekotti või seitsme kilekoti sisse, lootes, et hais sul järel ei hõlju. Sul on võimalik osta väike wetbag, mis on õhu- ja niiskuskindel – mitte mingit lekkimist ega haisu. Koti suuruse saad ise valida, tänu millele saad sinna mahutada just nii palju mähkmeid, kui sul tarvis on. Selliseid õnnetusi, kui laps kakab ennast varvastest kuni kuklani täis, juhtub ühekordsete mähkmetega tihti (õnneks küll, mitte ühe ja sama inimesega). Seljuhul tuleb emal kõik need kakased riided kuidagi koju transportida ja olgem ausad, sa ei ole tavaliselt selliseks olukorraks valmis. Kasutades riidest mähkmeid, kannad sa endaga alati wetbagi kaasas, mistõttu on sul kõva eelis igas ootamatus olukorras ning ükski kakastroof ei taba sind valusalt.

Tahaks öösel magada, mitte mähkmetega tegeleda. Usun, et kogenud kasutaja oskaks siinkohal hea nipi anda, kuid minu lahendus sellele on esialgu järgnev: Miks mitte riidest mähkmeid öösiti kasutama hakata siis, kui oled päeval katsetamisega teada saanud millised mähkmed, sisud jms teil lekkekindlad on. See, kas sa kasutad ühekordseid või taaskasutatavaid mähkmeid ei mängi öise mähkmevahetuse juures suurt rolli – vahetama pead sa neid niikuinii. Erinevus taaskord selles, et kas sa pead need viskama prügikasti või pesukotti… Sama vaev.

Minu meelest on riidest mähkmete kasutamine kinni ainult tahtmises. Sa kas otsid vabandusi või lahendusi!

Milovia vastsündinu mähkmekatted

Minu esialgne mõte, kui ma otsustasin, et proovin riidest mähkmeid (enne kui nende kohta uurima hakkasin), oli see, et kasutan neid tavamähkmetega pooleks. Kodus korduvkasutatavad ja väljas ning võimalik, et ka öösiti ühekordsed. Pärast seda, kui olin enda jaoks vajalikud vastused saanud, olin valmis 100% peale minema. Otsustasin, et ühekordseid pole tarvis – ostan vajaliku koguse mähkmeid, sisusid, wetbagi, korduvkasutatavad pepulapid ja muu vajaliku.
R. beebiriideid sorteerides selgus, et lisaks tema riietele, oli mul alles jäänud ka vastsündinute mähkmeid. Neid oli palju, nende tähtaeg endiselt kehtis, need olid suurus 1 ja 2 ehk kohe päris alguses kasutamiseks ja ma otsustasin toimida järgnevalt:
Kuna ma ei teadnud täpselt kui palju mähkmeid mul vaja läheb, otsustasin, et piirdun nende olemasoleva 8 mähkmega, mis ma olin juba ostnud ja püüan toime tulla ainult olemasoleva 8 mähkmega, kasutades kodus olevaid ühekordseid mähkmeid buffrina, kuni korduvkasutatavad pesus või kuivatusrestil on. Kohe kui olen korduvkasutatavad pesust kätte saanud, kasutan taas ainult neid, kuni kõik puhtad otsa saavad. Samal ajal saan jälgida kui palju ühekordseid mul kahe pesukorra vahel kulub ja selle järgi otsustada kui palju on vaja juurde osta. Võib-olla isegi jääda seda süsteemi kasutama kogu vastsündinu suuruses mähkete perioodil (kuna ta kasvab neist paari kuuga välja) ja soetada senikaua vajalik kogus OS (one size, mähkesuurus alates ca 6kg kuni mähkmeea lõpuni) mähkmeid. Juhtus aga nii, et märkamatult kogunes vastsündinu suuruses mähkmeid juurde – kui nägin järelturul mähkmeid mis olid ühtaegu imeilusad, kui ka imehea hinnaga, siis ma ei suutnud pakkumisest ilma jääda ja ostsin “paar tükki” juurde. Kuni neid sai 30tk ja ma taipasin, et nüüd on täiskomplekt koos ja rohkem lihtsalt pole vaja!

Siin pildil ei ole veel kõiki mähkmeid. Hiljem suurusi võrreldes, tõstsin osad siit hunnikust suurema beebi mähkmete kasti ja uusi vastsündinu omasid tuli juurde!

Kuigi ma ise läksin mähkmete “stardikomplektiga” veidi hoogu, arvan siiani, et mu esialgne plaan oli päris hea. Algaja võikski osta endale ühe-kaks igast mähkmetüübist ja siis kasutamise käigus avastada millised mähkme- või kinnitustüübid talle meeldivad ning beebile sobivad ja seejärel oma lemmikuid juurde varuda. Ma ei paneks endale ka liiga suurt suvet alustada kohe 100% riidest mähketega, kui sa selleks valmis ei ole. Saan aru, et see mähkmemajandus vajab pisut avastamist ja mõningates olukordades võib ühekordne mähe stressi maha võtta, tänu millele ei tule ka käega löömine liiga ruttu. Kui sa siiski tunned suurt hirmu öise mähkevahetuse ees või selle ees, kuidas sa väljas olles hakkama saad, siis miks mitte (mõttest loobumise asemel) osta riidest- ja ühekordseid mähkmeid pooleks ja ajapikku vastavalt vajadusele korduvkasutatavaid juurde osta ja seejärel ühekordsetest loobuda.
Tihti näen ka seda, et emad panevad omale väga kõrged ootused ja tunnevad hiljem, et nad on läbikukkunud kui ei täida endale seatud eesmärki sajaprotsendiliselt. Kui sulle ei ole 100% riidestmähkete kasutamine mugav, siis sa võid ju neid jäädagi ühekordsetega pooleks kasutamagi. Pole mingit põhjust, miks sa ei võiks seda teha vaid poolenisti :) Jah, ideaalis võiks ju muidugi minna all-in, aga kui see pole võimalik, siis toota poole vähem prügi, hoida pool mähkmerahast kokku, lasta oma lapsel pool ajast olla keemiamähkme vaba (nii et ta diivanit ja muud ümbritsevat täis ei kaka) on ju pool võitu, mis on kahtlemata parem, kui mitte midagi :)

Seda postitust kirjutama hakates, tahtsin ma kirja panna kõik oma teadmised, mis ma olen pika otsimise ja lugemise peale omandanud. Tahtsin teha ühe põhjaliku postituse, kust oleks huvilistel võimalik omandada kogu vajalik info – lahti seletada erinevad mähkmetüübid, kirjutada lisadest, mähkmepesust jms. Kuna antud valdkond on aga niivõrd spetsiifiline, siis on vaja hea ülevaate tarbeks olla ka põhjalik, mis omakorda teeks sellest postitusest lihtsalt liiiiga pika lugemise. Otsustasin, et ma ei hakka oma teoreetilisi teadmisi siia kirja panema, vaid kirjutan sellest juba siis, kui oleme saanud riidest mähkmeid mõnda aega kasutada ja saan lisada ka oma kasutajakogemuse. Selleks, et info oleks kergesti leitav, kasuta teemaviided “riidest mähkmed”.
Loodan, et antud postitus tekitas sinus suurema huvi või võttis mõne hirmu vähemaks, riidest mähkete kasutamise suhtes. Kui soovid antud teemal siit edasi uurima hakata, siis vaata allkärgnevaid linke.

Hea koht, kust oma uurimustööga pihta hakata, nõu küsida ja mähkmete järelturuga tutvuda on facebooki grupp Riidest mähkmete KKK

Eesti e-poed, kust saab osta riidest mähkeid (ning veel veidi lisainfot):

lumman.ee
sulin.ee
opadii.ee
tupsunupsu.ee
pupu.ee
mähkmed.ee

Ostes jaanuaris mähkmed.ee lehelt mistahes tooteid, kasutades koodi “jaanuar” saate hinnast 10% alla.

Laps loeb.

Mulle endale on raamatud alati meeldinud ja mulle meeldiks kui mu lapsedki oleksid raamatute lugejad. Usun sellesse, et kui laps on harjunud juba beebieast raamatuid “lugema” ja ta vanemad talle eeskujuks on ning raamatute lugemine positiivsete emotsioonidega seostub, õpib laps nende lugemist armastama.

Raamatud on meie kodus paigutatud lapse suhtes mugavale kõrgusele, et tal oleks omal võimalik sealt raamat(ud) kätte saada. Nii saab ta ise märku anda, et ta sooviks nüüd raamatut lugeda (mitte ei oota millal see lapsevanemale meenub), ta saab ise valida millist lugu ta kuulata soovib, mitu raamatut ta kaasa võtab jms.
Raamatute lugemine arendab väikelapse sotsiaalseid oskusi. Tema sõnavara, arusaamis- ja eneseväljendusoskus areneb märgatavalt. Vahel üllatab mind ennastki kui lai on Rupsu sõnavara ja silmaring 2,5aastaselt.

20191211_233840.jpg

Siinkohal pean väga tähtsaks raamatute valikut selleks, et laps nende lugemist naudiks. Raamat peab alati olema huvitav ja eakohane. Eakohaseks teeb raamatu nii selle sisu, sealne sõnavara, lausete arv lehekülje kohta, kui ka kogu raamatu pikkus. Raamatute puhul on oluline, et kõik eelnimetatud oleks lapsele arusaadav ja tekst paraja pikkusega, et tal jätkuks huvi kuulata.
Minu jaoks on oluline, et raamatu sisu, moraal ja sealne tegevus ühtiks meie vaadete ja kasvatusmeetoditega. Vahel võib laps õppida mõne lolluse või mitte aksepteeritava käitumise just raamatust, sest vahel jääb vale tegu paremini meelde, kui selle tagajärg/õppetund. Samuti, ei taha ma, et raamatud õpetaksid talle hirmu (kollid, kummitused, lapsed kardavad pimedust või ämblikke). Vahetevahel on mõned raamatud väga jaburad, sisutühjad või liiga sürreaalsed – need raamatud meie lugemisriiulile ei jõua. Võimalusel loeme just neid raamatuid, mis lapsele ka midagi huvitavat õpetavad.

Kuigi meil on raamatuid kodus palju, ostan ma neid siiski pidevalt juurde. Mulle endale meeldivad raamatud ja erinevad lood nii väga, et ma ei suuda lihtsalt vastu panna! Lasteraamatutega on veel see, et kui raamat loetud saab, nõuab publik veel ja veel ja veel ja veel. Uued raamatud hoiavad mind ennast värskena ega lase lugemis-innul vaibuda. On loomulik, et lapsel tekivad lemmikraamatud mida ta palub lugeda korduvalt, lausa üleloomulikult palju kordi järjest ja seda päevast-päeva. Uued raamatud võivad saada uueks lemmikuks ning mõni muu raamat, saab minna riiulile puhkama. Nii saab lapsevanem ise avastada uusi teemasid mis lapsele huvi pakub, laiendada lapse silmaringi ja tema maailma.

Veel täiendame oma lugemisvarusid raamatukogus käies. Nii jõuame läbi käia rohkem raamatuid, sest kõiki lasteraamatuid ma ju oma koju ei osta! Tihti näen just raamatukogust laenutatud raamatute pealt, milline raamatutest on “aegumatu hitt” ja tuleks omalegi soetada. Veel üheks põhjuseks miks me raamatukogus käime, on lapses harjumuse tekitamine. Sellest saab teha mõnusa protsessi ja traditsiooni, mida laps pikkisilmi ootab. Lisaboonuseks on ka see, et ühe raamatukoguskäiguga täidab ligi 3h oma päevast, vanema lapsega ehk kauemgi. See on minu meelest väga põnev käimine, kuigi natuke energiat nõudev. Mul on raamatutele teatud ootused (sisu, pikkus, pildid jms) ja sellest laiast valikust mis raamatukogus on, on raske leida neid õigeid raamatuid. Alla 3a lapsega on kohapeal ka toimetamist, sest uues ja võõras keskkonnas ei istu ta laua taga kaua, vaid hakkab varsti ringi uudistama ja siis peab jälgima, et ta seal suurt segadust ei korralda!

Kui tore oleks minna raamatukokku või -poodi raamatusoovituste nimekirjaga, mis oleksid ühtaegu huvitavad, harivad ja eakohased. Otsustasin justnimelt sellised nimekirjad koostada – nii endale, teise beebi tarvis, kui ka oma sõpradele kes tulevikus raamatusoovitusi vajavad. Hakkan tasapisi kirja panema meie lemmikuid, mida teistele lastelegi soovitame lugeda.

Selleks piilu (veebruaris) teemaviiteid Laste raamatud või Raamatusoovitus.

Tulin täna kapist välja.

Ma hoidsin nii oma esimest, kui ka teist rasedust pikalt enda teada. Esialgu on need “ohtlikud” 12 nädalat, kui midagi võib juhtuda. Pärast seda julgesin mõnele lähedasele rääkida ja rõõmu jagada, aga sellegipoolest polnud mul sees soovi oma uudist “terve maailmaga” jagada. Kui ma oma teise raseduse kõhubeebi 20.rasedusnädalal kaotasin, siis minu jaoks oli suur kergendus, et neid inimesi, kes rasedusest teadsid, ei olnud palju. See andis mulle võimaluse rahus leinata. Ma sain keskenduda enda ja oma pere eest hoolitsemisele ja kokku lappimisele. Ma ei pidanud hakkama kolmandatele isikutele midagi selgitama või läbielatut hoopis maha vaikima ja lasta igaühel aja möödudes ise taibata mis juhtunud oli, justkui ma häbeneks oma kaotust.

Paratamatult tahtsin oma praeguse, kolmanda rasedusega, hoida madalat profiili. Mu sisetunne ütles, et midagi ei juhtu ja see beebi sünnib meie perre, kuid sellest hoolimata, ei arvanud ma, et pean oma rasedusest kõigile rääkima. Kusagil kuklas tikusus ka “…no, igaks-juhuks”. Täna sai mul täis 35 nädalat ja ühtlasi sain kätte meie fotograafi tehtud pildid. On aeg!

Teadsin juba ammu, et kui saabub aeg, mil olen valmis oma rasedusest rääkida, tahan seda teha lihtsa fotoga – üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna! Mõte, et Rupsu võiks olla see kes minu rasedusest “teavitab”, tundus mulle armas. Lasime selleks eraldi särgile trükkida “Vanem vend alates veebruar 2020”. Üleval on pilt mille ma täna facebookis ja instagramis postitasin.

Enamus inimesi olid üsna üllatunud, nagu ikka. Võõrastele on beebiuudised alati pigem välk selgest taevast, sest keegi ei näe teiste pereellu. Mõni oli lausa nii üllatunud, et ei mõistnud kuidas ma sain seda nii kaua “saladuses hoida”. Kirjutasin just eelmises postituses, kuidas minu meelest ei ole ükski rasedus kolmandate inimeste asi, seega selline reaktsioon on minu jaoks natuke mõistmatu ja teeb kurvaks. Meil kõigil on omad põhjused, miks me teatud asju teeme, lihtsalt iga kord ei ole meie motiivid kõigile nähtavad.

On üsna hea kapist väljas olla :) Nüüd saan rahus tänaval käia ja facebookis tegutseda, kommenteerida müügigruppides, postitada ostukuulutusi, liituda mulle huvipakkuvate gruppidega, blogida asjadest nii nagu on jne.


Egas ma ei tahtnudki öelda muud, kui lihtsalt oma rõõmu jagada :)

Rasedaga rääkimise käsiraamat.

Olgu, käsiraamat see ei ole! Küll aga kuluks üks selline käsitaamat teatud protsendile elanikkonnast ära. Ma ei ole tavaliselt suur viriseja ja oma pahameele olen harjunud alla neelama, kuid ma tahan rääkida sellest, mis mulle ja paljudele rasedatele teiste inimeste käitumise ja kommentaaride juures närvidele käib.

Tihti on nii, et kui naine lapse saab, siis kaovad tema ümbert ära paljud inimesed. Põhjuseks eelarvamus, et ega värskel emal ei ole nüüd ju aega ja huvi sotsialiseeruda. Kuigi laps vajab palju tähelepanu ja muudab oma vanemate elu, on igal emal-isal võimalik siiski inimeseks jääda. Lihtsalt tuleb oma plaanid ja väljaskäimised kohandada vastavalt lapse vajadustele ja head sõbrad lähevad sellega kaasa. Minu sotsiaalelu ei ole tegelikult pärast lapse saamist surnud – on vaid muutunud mind ümbritsevate inimeste kvaliteet. Kahjuks pole raseduse ajal enamasti võimalik muuta millised inimesed sind ümbritsevad. Selgub, et paljud näevad naisi teisiti juba rasedusest teada saamisest saadik. Järsku pole rasedaga enam mitte millestki muust rääkida kui ainult rasedusest. Siit saavadki need lollakad kommentaarid alguse. Kui satud kokku inimesega, kellega pole eriti millestki rääkida, siis tavaliselt räägitakse “ilmast”, aga rasedaga räägitakse rasedusest, isegi siis kui pole selle kohta midagi tarka öelda või küsida.

Järsku pole rase naine enam inimene. Kõik uurivad ainut kas sul on erinevaid tujusid, isusid, kas sul on paha olla või tugev lõhnataju, vaatavad kuidas su keha muutub ja võtavad endale voli seda kommenteerida. Kahjuks on nii, et rasedust pole võimalik lõpmatuseni varjata. Laps kasvab ja sellega koos muutub ka naise keha. See, et rasedus paistab välja ka kolmandatele isikutele, ei tähenda, et nad ennast sellesse protsessi kaasama peaksid. Lapse saamine on isiklik ja delikaatne teema. Oma sõprade ja lähedaste töökaaslastega võin ju seda arutada, tegu pole riigisaladusega. Aga kui iga kuller, kokatädi, raamatukoguhoidja, laopoiss või koristaja otsustab sõna võtta, siis tekib suur küsimus, et kuhu nemad selles võrrandis jäävad.

Rasedus on mulle alati tundunud nii maagiline aeg. Tõesti, õnnistatud olek. Mul oli elus periood, kui ma ei olnud veel valmis lapsi saama, kuid tahtsin olla rase (st. tunda, mis tunne on olla rase.) Tunda enda sees liigutusi, see armas rasedapunu ja kõik muu rasedusega kaasnev tundus lihtsat nii… nii ilus!
Seetõttu ei ole ma kunagi mõistnud naisi, kes tunnevad raseduse ajal negatiivseid emotsioone. Seda vaid senikaua, kuni need emotsioonid minu enda omaks said.
Naljakas, kuidas mu kaks rasedust on mulle vaimselt (ja füüsiliselt) nii erinevalt mõjunud.
Vahel ehmun, ülevalt kõhule vaadates, kui suureks see mul läinud on, unustades, et seal sees on keegi. Jõuan selle murdosa sekundi jooksul imestada, et kuidas ma varem ei märganud, et ma nii paksuks läinud olen ja miks ma omati midagi varem ette pole võtnud. Siis meenub mulle, et ma olen ju rase, kuid see tunne, kui paks ma olen, ei lähe üle. See, mida sa peeglist näed, teeb tohutult haiget ning sa tunned, et sul pole sinuga toimuva üle kontrolli… Kuidas ma sellise tundeni jõudsin, ma ei tea – võimalik, et selle emotsiooni on käivitanud inimeste arvamus ehk pidevad kommentaarid selle kohta kui suur mu kõht on. Usun, et enamus neist kommentaaridest ei ole olnud pahatahtlikud, kuid pidev tagasiside selle kohta kui suur ma olen, mõjub mu minapildile laastavalt. Arvasin alati, et keha muutumine on ainult saledate naiste probleem. Aga ei, vaalana saab ennast tunda ka naine, kel ei olnud enne rasedust ideaalne keha. Mul ei ole rasedusaegset depressiooni, kuid näen, kuidas selline pikaajaline torkimine võib raseda üle selle kuristiku lükata.
Mõned näited sellest, kuidas teiste heatahtlikud kommentaarid või küsimused mõjusid mulle kui “oi, kui suur kõht sul on”
” Kui palju sul on juba, 8.kuu?” (Nii paari kuuga mööda panna näiteks)
” Noh, sa ikka veel käid tööl?” (Sest mul on ilmselt 8.kuu juba)
” Millal su beebi sünnib?” – “veebruaris” – “Aaaaa….” (sellise hääletooniga, et alles veebruaris, ma arvasin et homme)
” Kindel, et sul ikka üks laps seal on?”
Pealtnäha ju väga süütud kommentaarid, aga tegelikkuses palju suurema kaaluga kui ütlejale või kõrvalseisjale tundub.
Kusagil maal tundsin, et minu karikas on täis!

Samamoodi on taktitundetu öelda väikese kõhuga naisele, kui väike ta kõht on – ausalt, iga rase näeb ja tajub ise oma kõhu suurust ilma võõraste kommentaarideta. “Väike kõht” ei ole kompliment naise saleduse kohta, seda ei pea kommenteerima. Rasedus on tundlik ja isiklik teema igale naisele. See, et kõhu kasvamine on näha ka kolmandatele isikutele, ei tähenda, et nad ennast sellesse kaasama peaksid.

Olgu jumal tänatud selle eest, et mind ei ümbritse inimesed, kes arvavad, et ainuüksi sellepärast, et mu sees teine inimene kasvab, on okei mu keha (kõhtu) katsuda. Rase ei ole ju inimene, me võime teda katsuda, siis kui ise tahame, me võime talle öelda mida iganes me tahame, tal ei ole tundeid, oma arvamust ja teda juhib “raseda aju”. Kui juhtub, et rasedal on julgust sind korrale kutsuda, et su käitumine või sõnad ei ole okei, siis ta reageerib lihtsalt üle, sest ta on rase ja noh, hormoonid…

Lisaks häirivad mind veel need rõvedad väljendid mida erinevad inimesed raseduse või sünnituse kohta kasutavad: “Millal sa pudenema hakkad?”, “Oled veel ühes tükis?” , “Titt” jms
Ilmselt on need ütlejate meelest väga lahedad väljendid aga minu silmis on tegu väga kergekäelise ja lugupidamatu suhtumisega antud teemal. Rasestumine, raseduse hoimine ja elusa või terve lapse sünnitamine ei ole miski, mis kõigil õnnestub. Minu ametlik arvamus on, et kõik ülejäänud, kellel sünnivad terved lapsed, ei tohiks seda õnnistust võtta kergekäeliselt. Ka endast samade sõnadega rääkimine näitab üles tänamatust, sest see kes saab terve ja kes saab haige või surnud lapse, ei olene alati vanematest ja nende geenidest või käitumisest raseduse ajal, vaid on puhas loterii. Vahel on elu lihtsalt ebaõiglane. Sina võitsid – ole tänulik!
Ma ei pudene – veed tulevad ära, sünnitan lapse ja platsenta, ilmselt kaotan verd ja muid kehavedelikke, aga sellest hoolimata, ei pudise mu küljest üksi asi ära.
Ma luban, et isegi kui ma rebenen sünnituse ajal või on ämmaemandad sunnitud mind lõikama, tulen ma haiglast tagasi ühes tükis, nii nagu sinna minneski. Minuga on kaasas ka mu laps, kuid me mõlemad oleme pärast sünnitust ühes tükis. Kui minu keha peaks olema pärast sünnitust rohkem,  kui vaid ühes tükis, on tegu traagilise õnnetusega ja miski on läinud kohutavalt valesti… 

Ma olen sel teemal teiste rasedatega rääkinud ja väga paljud saavad ikka täiesti tahumatuid kommentaare. Enamus neist on siiski tingitud sellest, et inimesed ei tea kust jookseb piir või ei oska oma sõnade tähendust mõista, kuid on ka neid kes tahavadki oma sõnadega liiga teha. Kuidas ikka miniale ära panna, kui mitte kasutada tema rasedust ta enda vastu? Ma olen need ütlemised kirja pannud ja ilmselt kogun neid mõnda aega veel. Kui sinulgi on meeles mõned krõbedad või nõmedad ütlemised, siis võid mulle kirjutada (näiteks meilile: annika.blogi(ät)gmail.com)

preg_discrimination

Mõned mõtted ja tarkuseterad kõrvataga, edu teile rasedatega suhtlemisega edaspidiseks.
Teie rase,

Nädalavahetus Rakveres

Käisime sel nädalavahetusel perega minipuhkusel. Mina tundsin, et vajan oma valutavale kerele ja väsinud vaimule väikest puhkust. Kuna kolmandal trimestril enam lennata ei saa, siis otsustasime siseturismi kasuks. Juhtumisi jäi mulle silma üks fotograaf, kelle fotod mulle meeldisid ja kes ise tundus armas ja soe, kuid tegutses Rakveres. Otsustasin need kaks mõtet omavahel ühendada ja sõitsime nädalavahetuseks Rakveresse.

Hakkasin otsima erinevaid meelelahutusasutusi mida külastada ja esmapilgul tundus, et Rakveres ei olegi kohti kuhu lapsega minna. Lõpuks leidsin päris mitu sihtpunkti ja tundus, et saame terve nädalavahetuse sisustatud. Kahjuks on meil kollektiivselt üks ühine miinus, milleks on laupäeva hommikuti uksest välja saamine (eriti kui sõidame linnast välja). Me lihtsalt ei ole head hommikul õigel ajal startijad (sel laupäeval isegi pakkisime ja otsisime veel hommikul asju ja hakkasime alles kell 13 liikuma). Viimasel hetkel (juba Rakveres olles) otsustasime ööbida ühe külalistemaja asemel Aqva SPAs, mistõttu muutus meie 2,5h veekeskuse külastus piiramatuks ja meie kalake Rupsu kümbles seal lausa 5 tundi! Käisime ka Põhjakeskuses, et mõned puuduolevad asjad pildistamisele juurde osta ning lõpuks jäi meil hoopis ajast puudu, et külastada teisi väljaotsitud kohti! 

Meile meeldis Aqva Spa väga, nii veekeskuse kui hotelli poolest ja otsustasime juba kohapeal olles, et läheme sinna suve lõpus või sügisel tagasi. Äärepealt oleksime sinna spontaanselt ka teiseks ööks jäänud, kuid mul oli vaja esmaspäeva hommikul vara linnas olla ja piirdusime seekord ühe ööga. Poisid läksid pärast hommikusööki veelkord ujuma ja mina suundusin kohaliku jumestaja ja juuksuri juurde ning seejärel käisime pildistamas. Mulle meeldis väga mõte, et mul oli võimalus viia Tallinnas teenitud raha Rakvere väikeettevõtjatele. Raha peab ikka liikuma! :) Eks me külastame iga aasta 3-5 erinevat Eesti linna, aga üks asi on tankida teises linnas või külastada kohalikku Selverit – raha jookseb ikka ühte kohta kokku, aga viia tulu otse kohalikule elanikule, tundus mulle väga toredana. Peab selle edaspidigi Eestimaal reisides eesmärgiks võtma ja teadlikult teha plaanid selliselt, et raha kuluks enamasti isetegijate ja väikeettevõtjate juures! 

Igatahes läks seekord nii, et laupäevane ja pühapäevane SPA ja fotograafi külastus väsitas Rupsu nõnda ära, et otsustasime pärast seda kodu poole sõita, et laps saaks autos magada ja meil oleks enne lasteaia päeva võimalus õhtu kodus veeta ja teineteise seltskonda rahulikult nautida. 
Nüüd jään põnevusega meie järgmist Rakvere külastust ootama, et saaksime külastada ka neid kohti kuhu sel korral plaanis oli minna, kuid mis ajapuuduse tõttu jäävad järgmist korda ootama.