Ups, blogimisse tuli jälle paus! Ma juba augustis proovisin end käsile võtta ja kirjutada uus postitus, kuid tahtsin hirmsasti kirja panna ka vahele jäänud 2 kuud. Kirjutasin ja kirjutasin, kuid lõppu ei paistnud. Koguaeg kirjutasin juurde, sest mida rohkem aeg edasi seda rohkem oli mida järgi kirjutada. Triine muudkui küsis ja ootas millal tuleb uus postitus. Juulis ma ei leidnud Heiko kõrvalt aega ja ei olnud ka suurt tahtmist – nii hea oli üle pika aja taas koos olla! Ka teisest riigist tagasi koju kolimine nõudis palju aega. Mitte niivõrd kolimine ise, kuid sisse elamine ja vaimselt tagasi õigele lainele saamine. Augustis, kui leidsin end Triinega lobisemas veinipokaali taga, lubasin, et esmaspäeval tuleb. Ei tulnud. Elasin ikka veel sisse, kohtusin sõpradega, tegelesin tööga jne. Oktoobris väitsin kindlalt, et võtan ennast kätte ja postitan oma mustandi ära, kuid selleks ajaks oli juba nii palju uut ja põnevat toimunud, et ma lihtsalt ei jõudnud järgi kirjutada. Novembris uskusin isegi, et varsti postitan ära ja andsin Triinele taas katteta lubedusi: “varsti tuleb!”.
Hiljuti otsustasin, et tühja kah!, jäägu see mustand mustanditesse, ma alustan tänasest.
Et mu jutt mitu kuud hiljem segane ei tunduks ja ma teile päris kontvõõras poleks (oi, kui palju on vahepeal toimunud!) aitan teid väheke järjele, kuid muud lüngad täidan sisse omal ajal. Olen taas Eestis tagasi ja otsustasin, et ei naase veel tagasi muuseumisse tööle, vaid proovin tööalaselt midagi muud. Nüüd töötangi Ülemiste keskuses olevas riidekaupluses vanemteenindajana. Oma tööst ma teile edaspidi ei kirjuta, sest usun, et kõik mu kolleegid on ära teeninud privaatsuse, olgugi, et te neid ei tunne.
Mul on oma korter, kus elas veel üleeilseni sees üürnik (sest tal polnud varem võimalust mujale kolida ja kuidas ma viskan inimese tänavale?). Meie oleme senikaua elanud mu ämma juures, kellega saan õnneks ka suurepäraselt läbi. Kahjuks meie “jõuluks koju” ei saa, sest enne sisse kolimist vajab korter remonti. Kindlasti teen “enne” ja “pärast” pildid ja blogisse tuleb ka väike remondinurk.
Kui tihti ma nüüd blogima hakkan, või kauaks ma selle taas unarusse jätan, ma ei tea. Ma tõesti tahaks jälle aega leida et kirja panna kõik oma mõtted ja jagada teiega oma rõõme ning muresid, kuid praguse elutempo ja -viisiga ei kujuta ma ise ka ette kui tõenäoline see on. Siis kui mul blogimine omal ajal unarusse jääma hakkas (see oli vist märtsis) oli blogi viimane on-line asi mis soiku jäi. Tänu halvale internetile, unevaegusele, kolmele töökohale, ja sõpradega väljas käimisele jäi mul arvutile väga vähe aega. Sellest tingituna olen tänaseks täielikult võõrdunud facebookist, internetist ja kahjuks ka blogist. Ilma igasuguste probleemideta unustan maha telefoni ja kui mul telefon kaasas ongi, siis vedeleb see mul töökapis või käekotis kus ma ei kuule seda helisevat ja terve päeva jooksul ei tule mulle meeldegi kontrollida vastamata kõnesid. Sõbrad on hädas, et mind ei saa enam üldse kätte, kuid pean tunnistama, et olles tehnikast vaba on mu õlult langenud ka virtuaalne koormus ja surve olla on-line ja see tunne on vabastav ning õnnelik. See on ka üheks põhjuseks miks… ei! see on ka peamiseks põhjuseks miks ma blogin alles detsembris. Raske oli sundida ennast arvuti taha istuma aega “raiskama”.
Ja hoolimata sellest, et mul nüüd pikast istumistest tagumik valutab ja jalad surnud on, tunnen ma end väga hästi, et üle pika aja ühe postitusega maha saan. Loodan seda varsti korrata.
Läksin lisatööna ka vana ameti peale tagasi, ehk teen aeg-ajalt tööd ka giidina ning reisisaatjana. Detsembris lähen Lapimaale ja uuel aastal ootavad ees London, Praha, Riia, Vilnius ja paljud muud ilusad linnad millest tahan teile kindlasti kirjutada ja pilte näidata. Täpsed linnad olenevad muidugi nõudlusest, milliseid reise ostetakse ja millised grupid saavad täis. Ja kes teab, kui olete reisile minemas, siis ehk kohtume ;)
Kahjuks kaob blogist ära Praha šnitt, kuid ma loodan siiralt, et kõik kes te olete selle eelneva aasta jooksul minu tegemistel silma peal hoidnud, teete seda ka edaspidi hoolimata sellest, kas elan väljamaal või siinsamas, armsas Eestis.
Annika North 