Ma lubasin jaanuaris, et ma teen selle postituse ära veebruaris. November on ju peaaegu veebruar, eksole? Sellest, kui olulised on raamatud meie elus ja mille järgi me raamatuid valime, kirjutan ma siin.
Esimeses raamatusoovituse postituses tahan ma soovitada meie suurt lemmikut! Raamatuteseeria: “Minu tunded” Trace Moroney poolt.
Ma laenasin need raamatud meie lasteaia raamatukogu riiulist üsna juhuslikult. Need jäid mulle silma kui kerge kirjandus pisikesele lapsele – ilusad pildid, vähe lauseid lehekülje kohta ja üsna õhuke raamat.
Kodus, neid raamatuid lugedes, vaimustusin raamatutest iga lugemiskorraga üha enam. Sain teada, et raamatute autor on lastepsühholoog ning nende raamatute eesmärk on aidata lastel aru saada ja toime tulle oma tunnetega.
Mulle endale meeldis, et raamat aitab mul teatud teemasid käsitleda mida ma ise ei oskaks ilusti ja selgelt lapsele selgitada. Minu enda instinkt oli need “pahad” emotsioonid mahavaikida ja talle neid mitte tutvustada ega õpetada. Tegelikkuses kogeb laps kõiki tundeid ju niikuinii ning nendest (ennetavalt) rääkida on tegelikult hea. Raamatutega tutvumise ajal oli Rupert kahe aastane ja talle meeldisid esimese asjana sealsed pildid. Illustratsioon on tõesti väga armas ja samas ilmekas – laps saab tõeliselt hästi aru millest raamat räägib. Sõnakasutus on lihtne ja jutt konkreetne. Me saime igal leheküljel pikalt arutleda mis oli juhtunud, mida tundis üks või teine jänes pildil, mida oleks võinud aternatiivina teha jm. Vahel olid päris elus olukorrad kus meenutasin raamatus loetud olukordi või vastupidi, meenutasin raamatut lugedes mis tal oli juhtunud ja saime järeldada mida erinevad inimesed võisid tunda ja kes kuidas reageerida. Lapsel oli suur äratundmisrõõm ning kuna ta on eelnevalt nende emotsioonide üle arutlenud on tal lihtsam oma tunnetega leppida või hoopis lahendus leida.
Raamatu lõpus on kirjutatud ka paar rida lapsevanematele. Pean tunnistama, et mul endal läks 1,5 aastat, et see üks lehekülg lõpuks ära lugeda, sest ma pole saanud seda raamatut kunagi üksinda sirvida. Lapsega koos lugedas on aga järgmine raamat juba valmis või ootab sama raamat algusest peale lugemist. Autor selgitab miks on oluline õppida nende emotsioonidega toimetulek, juhendab kuidas võiks teatud olukorras käituda või meenutab meile, et ka häid emotsioone peab rõhutama, et laps tunneks, et ta on väärtusik – mis on tema kogu enesehinnagu ja -kindluse alustala! Hea lugemine lapsevanemale kes ei ole kuigi osav oma sõnadega või vajab aeg-ajalt meenutust kui hellad ja haprad on meie laste sisemaailm.
Leian, et antud raamatud sobivad lugemiseks juba alates 1,5-2 aastaselt. Täpne vanus oleneb lapsest ja sellest kui hästi ta paigal püsib, tema avatusest, sõnavarast jm. Pildid haaravad juba noore lugeja tähelepanu ja iga lehekülje kohta on 2-6 lauset, mistõttu saavad kärsitumad lapsed tihti lehti keerata ning rahulikumad nokitsejatüüpi hoopis pilte uurida ja nende üle arutleda. Minu esialgne arvamus, et raamatut võiks lugeda kuni umbes 3 aastani, osutuks valeks (mustand on valmis juba pea aasta). Kuigi jutt on raamatus lühike, siis selle sisu on haarav ja usun, et seda on hea lehitseda kuni 4. võib-olla isegi 5. aastani* – mulle tundub, et lapse kasvades mõistab ta seda raamatut väga erinevalt ja kuigi see raamat on üsna õhuke ja väheste lausetega (miks ma seda esialgu kuni 3a tahtsin soovitada), siis on selle sisu lapse jaoks sügav. Mida vanemaks saab laps, seda parem on tal analüüsida oma päeva – mis pani teda pahasti tundma, kas seda oleks saanud kuidagi vältida, mida ta tegi viha/ärevust vm tundes versus mida ta oleks võinud teha, õppida ära tunda kui teised end kehvasti tunnevad ja kuidas saaks enda sõpru toetada ja lohutada. Või kuidas ära tunda olukord kus üks isik teeb teisele liiga ja ehk proovida ennetada kellelegi haiget tegemist. Ühesõnaga, arvan, et tegu on hea tööriistaga lapsevanemale kes oskab loetut kohandada erinevatesse olukordadesse ja selle kasutusaeg on pigem pikk.
* Mul endal nii suuri lapsi veel ei ole, seega ei saa ma enda kogemuse põhjal soovitada mis see ülemine piir täpselt olla võiks. Rupert on praegu 3,5a vana ja näen, et tema loeb seda 4 aastasena veel kindlasti.
Ainsa miinusena tooks välja, et raamatu peategelane on vastuolus Montessori pedagoogikaga, aga mina isiklikult pigistan siin silma kinni, sest minu jaoks on raamatu sisul suur väärtus hoolimata sellest, et autor kasutab illustratsiooniks jänest. Ma tõesti väga soovitan ja ootan tagasisidet kuidas teie lastele (ja teile) see raamatuseeria meeldib?
Annika North 