Täna, kui me kolmas beebi saab 6 kuuseks, tundub tagumine aeg kirja panna ka blogisse, et säärane sündmus nagu kolmanda beebi sünd on toimunud. Kui ma ütlen teile, et mul polnud varem mahti ega aega kirjutada, siis ärge ajage seda segamini tüüpilise “ma pole siia ammu kirjutanud, vahepeal on nii palju juhtunud ja püüan nüüd rohkem kirjutada” postitusega. Ei – see tähendab hoopis seda, et “püha jumal kui palju aega ja energiat võtavad ära kolm last (eriti kui nad on väikesed ja süninud väikese vanusevahega, meil näiteks on nad vanuses 0-4a) ja ma olen viimased kuus kuud olnud survival mode peal ja mu päeva tipphetk on kui suudan õhtusöögiks sooja toidu valmis saada selle asemel, et elatuda juustu ja suitsuvorsti najal ja sorri, ma isegi ei mõelnud oma blogi peale”. Kaks last on selle kõrval käkitegu ja üks laps täielik paradiis 😃 Nüüd ma saan aru mida tähendab, et pärast kolmandat pole enam vahet kas neid on 4 või 7, sest tundub, et enam hullemaks minna nagunii ei saa. Aga ma ütlen seda muidugi suure armastusega! 😃😃
Igatahes – 16.august.2021 sündis meie kolmas beebi kes on ühtlasi ka meie esimene (ja ka ainus) tütar. Nimi oli talle juba varem välja valitud, sest teisi kandidaate polnudki mille vahel valida ja otsustada. Mul oli talle ka ilus bloginimi valitud, aga kuna temaga on mul kõik nii teistmoodi olnud (rasedus, isud, hormoonid, sünnitus(keiser) jne), siis pärast tema sündi oli mul ka teistmoodi suhtumine tema nime osas. Tundsin, et tühja kah, las siis olla blogis päris nimi nii temal kui poistel. See imelik kiiks mis mul oli – järsku käis klõps ja mu suhtumine muutus, ei mingit salatsemist mu laste pärisnimede osas 😉 Seega lubage taastutvustada – mu kõige vanem poeg Ruben, teine poeg Lukas ja uusim pereliige pisitütar Rahel.
Ma rääkisin raseduse ajal, et lootsime Heikoga salamisi, et kolmas laps oleks ka poiss, sest mõte kolmest pojast tundus äge. Tüdruku vastu ei olnud mul midagi, aga mul puudus lihtsalt see sisemine soov, et mul peab tütar olema. Mäletan, et mõtlesin kodus, kui Rahel nädalavanune oli, et kui nüüd keegi tuleks ja pakuks mulle, et ta viibutab võlukeppi ja Rahelist saaks poiss, kas ma tahaksin seda? Loomulikult on vastuseks ei! Peamiselt seepärast, et lapse sugu ei ole niii oluline. See ei defineeri meid, ei sea meile piiranguid ega omista eriõigusi, ega oma muud suurt olulist rolli lapse elus, kui saate aru mida ma silmas pean. Ma pakun ja ootan oma lastelt sama palju hoolimata nende soost ja õpetan samasid väärtuseid. Kõige tähtsam on, et rasedus kulges hästi ja beebi pidas kuni sünnituseni kenasti vastu ja ta on elus ja terve. Aga teiseks… elu teab ise paremini mida me vajame ja enne Raheli sündi – ma ei teadnud mida tähendab tütar ja me ei oska igatseda seda, millest me puudust ei tunne. Mul on nii hea meel, et ta on tüdruk! Eks kontrast kahe poja kõrvalt on suurem, aga tüdruk on… hoopis midagi muud. Kogu tema olek on nii teistsugune, selline naiselik ja maagiline. Ta on nagu sügav kosmos, kuhu ma talle silma vaadetes ülepea sisse vajun. Meie meesperest ma ei hakka rääkimagi, nad kõik on ümber tema pisikese sõrme keeratud juba esimesest päevast peale ja positel polnudki kunagi lootust… 😃
Aitäh elu mu pisikese tütre eest. Aitäh kahe ägeda poja eest. Ma olen tänulik, et nad on nii armsad, head, lahked ja kokkuhoidvad. Kui ma vaatan neid kolme koos mängimas, siis mu süda tahab suurest õnnest lõhkeda, sest kogu rõõm ei mahu lihtsalt sinna ära.❤
Elu on tohutult ilus ja mina… olen kolme lapse ema. OMG!
Annika North 