Teate, ma tahan natuke ventida. Tundsin, et pean selle endast välja saama ja pidin selle kuhugi kirja panema. Mõtlesin pikalt, et ei tea kuhu gruppi ma selle kirja võiks panna ja järsku tuli meelde, et mul on ju blogi! Hea võimalus siin veidi elumärke ka näidata.
Elame piirkonnas, kus on palju rohelist, meid ümbritsevad mitmed pargid ja laste mänguväljakud. Üks päris korralik väljak on meie majast ca 100m kaugusel ja seal käime kõige tihedamini. Mulle tundub, et suvel oleme meie seal ainsad eestlased. (Kiire märkus – ma ise olen isa poolt poolvenelane , seega mingeid eelarvamusi või hoiakuid mul venelasete suhtes pole). Kahjuks on läinud nii, et Rupert, kes on tänaseks peaaegu kolm ja pool aastat vana, vene keelt ei räägi. Mulle endale meeldiks see väga kui ta õpiks vene keele lapsepõlves ära, sest ma näen ju enda pealt kui kerge on seda lapsena “õppida” ja kui väga on seda täiskasvanuna vaja (st kui palju lihtsamaks on see mu elu teinud – mulle meeldib täiega, et ma vene keelt oskan). Ise ma temaga vene keeles rääkida ei taha. Nii venelane ma ka ei ole – meie kodukeel on eesti keel! 😃
Rupert on beebieast saadik olnud ekstravert, aktivist ja ülimalt sotsiaalne laps. Ta teretab julgelt kõiki, räägib võõraste inimestega tänaval juttu, mängib väikeste lastega, kaitseb mänguväljakul nõrgemaid ja püüab sotsialiseerida ka suurtematega. Täna oli üks armas hetk, kui ta läks mulle märkamatult kaugemal olevasse liivakasti kus on ka zip-line. Ta on selle kasutamiseks veel natuke liiga lühike ja vajab sinna saamiseks minu abi. Kui ma märkasin, et ta seal on, oli järjekord juba temani jõudnud ja ta pusis vaikselt kuidas sinna otsa saada ja nägin kaugelt kuidas üks ligi 8 aastane tüdruk ta sinna peale tõstis ja teine tüdruk talle hoogu tegi. Rupert jooksis suure rõõmuga minu juurde ja rääkis kuidas teda aidati ja ta oli nii tänulik ja õnnelik!
Siis märkasin mingiaeg, et ühed vene tüdrukud hakkasid Rupertist möödudes teda pidevalt kommenteerima, et “midaasja see teeb siin” mõne tema tegevuse kohta või “oi pekki, see pätakas tilbendab ees” jms. Emana mind häiris see täiega ja nägin kõvasti vaeva, et oma suu kinni hoida – nad on ju minust väiksemad ja rumalamad. Nad olid juba enne omakeskis veidi konfliktsed, kordamööda nutnud ja taas ära leppinud. Eks see kõrgendatud kriitikameel on selles vanuses üsna kõrge. Mul oli Ludvig süles ja kogu mu tähelepanu läks temale, seega mul oli veidi raske Rupertit koguaeg jälgida.
Ükshetk olid nad kõik suurel liumäel, kus on ka ronimisala ja tunnel jms. Märkasin, et tüdrukute kamp tahtis seal peal üksinda mängida ja neid nii häiris, et keegi teine liugu laseb või ronimisseina kasutab. Nii nad siis hakkasid oma teksti vahele urisema, hõikama “kao ära pätakas”, “ma tapan su ära”(???) ja vehkisid oma plastiktorudega tema suunas. Sealtmaalt hakkas mul väga ebamugav ja püüdsin oma peas kõige paremat lahendust leida. Mis mõttes nad niimoodi räägivad? Sel hetkel tänasin seitset jumalat, et R vene keelt ei mõista, sest see on ju sulaselge kius! Selle eest, et keegi teine tahab kasutada ühisvara?!
Oleksin tahtnud minna neid korrale kutsuma, aga ma tunnen, et vene keel on minu jaoks siiski võõrkeel ja sellega olid kõik trumbid nende käes.
Lisaks tundus mulle, et nad on täpselt seda sorti varateismelised kellel on jumala suva mida sa neile räägid. Ja mida ma siis teen? Annan peksa? 🤪
Või suudavad tüdrukud olla minuga normaalsed ja paluvad, et Rupert neid ei segaks. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin tal keelama kellegagi mängida või mõnda atraktsiooni kasutada kui tema pole midagi valesti teinud.
Juba väiksena ei ole ma eriti sekkunud Ruperti liivakasti mängudesse vaid olen lasknud tal käituda eale kohaselt (jah, sorri, ma olen see ema kes ei käskinud oma lapsel kõiki enda mänguasju teistele anda ja samal ajal teiste omasid keelanud puutuda. Ma lasin asjadel minna omasoodu ja R sai ise enda eest seista ja sekkusin ainult vajadusel). Jälgisin ka seekord pingsalt mis liumäel toimub ja kui üks tüdruk ütles talle eesti keeles “mine ära, sa ei tohi siin mängida”, tundsin suurt uhkust kuidas kolme ja poole aastane R seisis üksi enda eest viieliikmelise 7-10 aastaste tüdrukutekamba ees. Hõikas sellele tüdrukule sama tugeva volüümiga vastu “Ei! Mina tahan ka siin mängida”, keeras selja, ronis torust läbi ja lasi mäest alla.
Uhkuse pisar tuli silma, ausõna! Nad olid nii domineerivad ja agressiivsed ja see, et nad ei suutnud teda sellega murda, tegi mu väga õnnelikuks. Justnimelt, keegi peab neile türannidele vastu ka hakkama! Aga need tüdrukud olid kui veniv näts ta küljes ja Rupert võttis lõpuks seda mänguna. Arvas, et see on mingi sõjamäng vist ja lasi siis oma autoga “piu-piu” paar nähtamatut kuuli kui keegi tema suunas vehkis või mölises. Mu väike armsake 💛. Rupert jooksis ringi talle omase suure naeratuse ja säravate silmadega. Mina olin see kellele kogu toimuv haiget tegi ja häiris.
Püüdsin R sealt ära kutsuda. Aga kuna tal ei ole negatiivseid kogemusi teiste lastega ja ta vene keelt ei mõista, siis ei saanud ta aru, et neil suurtel lastel temaga probleem on. Püüdsin seletada, et nad tahavad omaette mängida, aga R teatas, et tema tahab nendega mängida (ta arvas ju, et nemad mängivad temaga). Öelda talle, et need suured lapsed temaga mängida ei soovi, ei olnud mulle sobiv variant. Miks? Justnimelt, mida ma talle vastan kui ta küsib miks? Põhjus miks nad temaga mängida ei tahtnud oli selles, et tema on kolme aastane, nemad ca 7-10, tema on eestlane ja nemad venelased, mistõttu on neil ka keelebarjäär suhtlemiseks ja võimalik, et ka see, et tema on poiss ja nemad tüdrukud (tunub olevat selles vanuses mingi teema) – need on kõik asjaoud mis ei sõltu temast. Miks ma peaksin temasse sisestama ebakindlust ja arvamust, et ta pole piisav? Olla tõrjutud ja mõnitatud selle eest, et sa oled sina ise, asjade eest mis ei ole sinu võimuses ega mõnitamist väärt? Ma ei saa tema enesekindlust õõnestada.
See-eest enda enesekindlust õõnestada ja oma võimetes emana kahelda võin ma küll. Istusin seal pingil ja mõtlesin, et kas ma olen halb ema, et ma midagi ette ei võta. Ühest küljest R maailma ei puudutanud see kuidagi – tema ei saanud sõimust ja kiusust aru, aga mina sain ju aru mida nad temaga teevad. Ma olin suure dilemma ees. Mulle tundus, et sinna jäädes olen halb ema, sest ma lasen oma lapsega sedasi rääkida. Sealt ära minnes, karistan ma teda olukorras kus ta pole midagi teinud. Samal ajal premeerin ma tüdrukuid vale käitumise eest. Pole minu asi teiste lapsi kasvatada, aga kui nad saavad oma käitumisega soovitud tulemuse, jäävad nad seda edaspidigi tegema ja nii on Rupert sunnitud igakord sealt lahkuma, kui nemad nii ütlevad. Kui ma lähen sinna korda majja lööma, siis R ei õpi midagi. Ta teab, et tema emme klaarib alati kõik ära ja kui ta satub sellisesse olukorda tulevikus, pole tal vajalikke tööriistu, kogemust, enesekindlust, et sellega toime tulla. Kuni ma seal juurdlesin oma võimaluste ja nende võimalike tagajärgede üle, lahenes mu probleem iseenesest. Õnneks tahtis R pissile minna ja me läksime koju ära. Terve tee koju ja õhtul diivanilgi püüdsin nuputada – mida ma oleksin pidanud tegema? Mida teie oleksite teinud?
Annika North 