Mulle endale on raamatud alati meeldinud ja mulle meeldiks kui mu lapsedki oleksid raamatute lugejad. Usun sellesse, et kui laps on harjunud juba beebieast raamatuid “lugema” ja ta vanemad talle eeskujuks on ning raamatute lugemine positiivsete emotsioonidega seostub, õpib laps nende lugemist armastama.
Raamatud on meie kodus paigutatud lapse suhtes mugavale kõrgusele, et tal oleks omal võimalik sealt raamat(ud) kätte saada. Nii saab ta ise märku anda, et ta sooviks nüüd raamatut lugeda (mitte ei oota millal see lapsevanemale meenub), ta saab ise valida millist lugu ta kuulata soovib, mitu raamatut ta kaasa võtab jms.
Raamatute lugemine arendab väikelapse sotsiaalseid oskusi. Tema sõnavara, arusaamis- ja eneseväljendusoskus areneb märgatavalt. Vahel üllatab mind ennastki kui lai on Rupsu sõnavara ja silmaring 2,5aastaselt.
Siinkohal pean väga tähtsaks raamatute valikut selleks, et laps nende lugemist naudiks. Raamat peab alati olema huvitav ja eakohane. Eakohaseks teeb raamatu nii selle sisu, sealne sõnavara, lausete arv lehekülje kohta, kui ka kogu raamatu pikkus. Raamatute puhul on oluline, et kõik eelnimetatud oleks lapsele arusaadav ja tekst paraja pikkusega, et tal jätkuks huvi kuulata.
Minu jaoks on oluline, et raamatu sisu, moraal ja sealne tegevus ühtiks meie vaadete ja kasvatusmeetoditega. Vahel võib laps õppida mõne lolluse või mitte aksepteeritava käitumise just raamatust, sest vahel jääb vale tegu paremini meelde, kui selle tagajärg/õppetund. Samuti, ei taha ma, et raamatud õpetaksid talle hirmu (kollid, kummitused, lapsed kardavad pimedust või ämblikke). Vahetevahel on mõned raamatud väga jaburad, sisutühjad või liiga sürreaalsed – need raamatud meie lugemisriiulile ei jõua. Võimalusel loeme just neid raamatuid, mis lapsele ka midagi huvitavat õpetavad.
Kuigi meil on raamatuid kodus palju, ostan ma neid siiski pidevalt juurde. Mulle endale meeldivad raamatud ja erinevad lood nii väga, et ma ei suuda lihtsalt vastu panna! Lasteraamatutega on veel see, et kui raamat loetud saab, nõuab publik veel ja veel ja veel ja veel. Uued raamatud hoiavad mind ennast värskena ega lase lugemis-innul vaibuda. On loomulik, et lapsel tekivad lemmikraamatud mida ta palub lugeda korduvalt, lausa üleloomulikult palju kordi järjest ja seda päevast-päeva. Uued raamatud võivad saada uueks lemmikuks ning mõni muu raamat, saab minna riiulile puhkama. Nii saab lapsevanem ise avastada uusi teemasid mis lapsele huvi pakub, laiendada lapse silmaringi ja tema maailma.
Veel täiendame oma lugemisvarusid raamatukogus käies. Nii jõuame läbi käia rohkem raamatuid, sest kõiki lasteraamatuid ma ju oma koju ei osta! Tihti näen just raamatukogust laenutatud raamatute pealt, milline raamatutest on “aegumatu hitt” ja tuleks omalegi soetada. Veel üheks põhjuseks miks me raamatukogus käime, on lapses harjumuse tekitamine. Sellest saab teha mõnusa protsessi ja traditsiooni, mida laps pikkisilmi ootab. Lisaboonuseks on ka see, et ühe raamatukoguskäiguga täidab ligi 3h oma päevast, vanema lapsega ehk kauemgi. See on minu meelest väga põnev käimine, kuigi natuke energiat nõudev. Mul on raamatutele teatud ootused (sisu, pikkus, pildid jms) ja sellest laiast valikust mis raamatukogus on, on raske leida neid õigeid raamatuid. Alla 3a lapsega on kohapeal ka toimetamist, sest uues ja võõras keskkonnas ei istu ta laua taga kaua, vaid hakkab varsti ringi uudistama ja siis peab jälgima, et ta seal suurt segadust ei korralda!
Kui tore oleks minna raamatukokku või -poodi raamatusoovituste nimekirjaga, mis oleksid ühtaegu huvitavad, harivad ja eakohased. Otsustasin justnimelt sellised nimekirjad koostada – nii endale, teise beebi tarvis, kui ka oma sõpradele kes tulevikus raamatusoovitusi vajavad. Hakkan tasapisi kirja panema meie lemmikuid, mida teistele lastelegi soovitame lugeda.
Selleks piilu (veebruaris) teemaviiteid Laste raamatud või Raamatusoovitus.
Annika North 