Ludvigi sünnilugu.

Oma viimases postituses rasedana, kirjutasin sellest, kui väga ma sünnitust kardan ning juurdlesin selle üle, et see hirm on minus tekkinud teiste kogemuste põhjal. Lubasin, et mina ei ole üks neist, kes oma kogemusega teisi hirmutab või traumeerib ja tahtsin oma beebi sünniloo kirja panna siis, kui mu emotsioonid on vaibunud ja ma suudan sellest kirjutada neutraalselt. Mul on suur rõõm, et ma saan kirjutada oma teisest sünnitusest nii, et see ei ole pikk halapostitus, kui ka ausalt. Ma tundsin ennast terve selle aja hästi ja mul tekkinud sünnitusega seoses ühtegi halba emotsiooni!

03.02 käisin arsti juures, et paika panna sünnitusplaan ja kokku leppida esilekutsumine. Kuna mul on armiga emakas, siis ei olnud ootamine variandiks ja esilekutsumine määrati beebi sünnitähtajaks 13.02.2020
Paika sai pandud ka induktsiooniviis, milleks oli balloon, kuna armiga emakaga on muud ravimid kõrgendatud riskiga. Ma noogutasin arstikabinetis viisakalt kaasa, mõeldes, et mis seal ikka – tuleb ära teha! Koju jalutades hakkas aga tuju vaikselt ära minema ja olin üsna nördinud. Ülevaatusel selgus, et emakakael on pikk, täiesti toores ja avatus napilt sõrmejagu. Ma olin arvanud ja lootnud, et seekord keha valmistub sünnituseks ja vajab vaid väikest tõuget sünnituse esilekutsumiseks. Mul oli olemas kogemus sünnituse esilekutsumisega ja toore emakakaelaga ja mulle tundus, et see, kuidas balloon gravitatsiooni abil ennast toorest emakakaelast välja surub, kohe eriti hirmus!
Kui ma olin kodus kaks päeva nutnud, et mind taas sama saatus tabas, mis esimese rasedusegagi, otsustasin kirjutada mulle saatekirja väljastanud arstile, et ma mõtlesin ümber. Ma ei ole nõus 13.02 esilekitsumisele minema!! Kirjutasin talle kui väga ma üleüldse sünnitust kardan, oma eelmisest kogemusest, oma hirmudest tüsistuste eest jms.
Tahtsin paluda induktsiooni edasilükkamist ühe nädala võrra, et emakakaelal oleks aega veel küpseda, et emakakaela “sunniviisiline” avamine ja lühendamine ei oleks nii brutaalne (ja valus). Mõtlesin kirjutada, et kui rasedust tõesti üle kanda ei tohi, siis võin tulla 13.02 plaanilisele keisrile. Olin selle e-maili ja erinevad punktid oma peas mitu korda läbi mõelnud, et ma mitte midagi ei unustaks ja arst mu hirmudest aru saaks. Enne kui ma kõik eelnimetatud punktid kirja sain, hakkasin ma endas kahtlema. Kui arst oleks mu kirja peale otsustanude plaanilise keisri kasuks, siis see tähendaks, et ma ei sünnita mitte kunagi ise. Kuigi ma tundsin selle ees hirmu, ei saanud ma loobuda ise sünnitamise võimalusest ja eriti võimalusest vähemalt proovida. Ma ei suutnud seda e-maili ära saata… Leppisin taas, et mul tuleb see esilekutsumine ja loomulik sünnitus ära teha.

View this post on Instagram

A post shared by 𝘈𝘯𝘯𝘪𝘬𝘢 𝘕𝘰𝘳𝘵𝘩 (@annikanorthblogi)

13.02 läksin ITK -sse esilekutsumisele. Ma ei olnud närvis, ma ei tundnud kabuhirmu, vaid olin lõpuks emotsionaalselt jõudnud sinna, kuhu püüdsin terve raseduse jooksul jõuda. Pärastlõunal paigaldati mulle balloon, mis
a) pidi ise 24h jooksul välja kukkuma (kui emakakael on vajalikud sentimeetrid avanenud)
b) tuli hommikul välja võtta.
Arst innustas mind selle ballooni otsa sikutada iga 30 min tagant, et emakakaelal oleks suurem surve avanemiseks. Järgmiseks hommikuks ei olnud balloon ise ära kakkunud, kuid selle abiga oli saavutatud 3cm avatus ning arst avas veekoti, et algaks sünnitegevus. Kuna looteveed olid rohelised, siis saadeti mind kohe sünnitustuppa. Sinna ruumi astudes tundsin suurt elevust, see oli imeline sünnitustuba (eriti võrreldes eelmisega) – suur, vanniga, helge, vannituba oli ilus. Ma tundsin nagu oleksin hotellituppa saabunud! Jõudsin sünnitustuppa kell 9:45 ja selleks ajaks olid ka tuhud üsna regulaarsed, kuid nõrgad. Esimesed tunnid läks kõik plaanipäraselt ja tuhude vahed läksid lühemaks ja tuhud ise pikemaks ja intensiivsemaks. Pärastlõunast hakkasid tuhudevahed ebaregulaarseks minema. Kui viimased tund-poolteist olid tuhud 2 minuti vahega, siis ühekorraga muutusid need viie, kolme, kahe, viie, kahe, viie minutivaheisteks. Kell 14 käis arst avatust kontrollimas ning sai avatuseks 2 cm ja emakakael oli pikk. Lisaks otsustas arst ultraheli teha ning saime teada, et laps oli oma selja keeranud minu selja poole, kuid selleks, et ta sünnikanalisse suunduks, peab ta olema seljaga minu kõhu poole (mida ta ka eeskujulikult terve raseduse oli. Millal ta end teistpidi jõudis keerata, ma ei tea). Pea oli tal surutud rinnale, mis oli ka arsti sõnul vale asend. Kuna looteveed olid rohelised, siis pandi lapse pea külge andur, et jälgida tema südametööd. See ülevaatus heidutas mind natuke, sest hommikul öeldi mulle 3cm – kuidas ma nüüd samm tagasi, ehk täiesti sünnituse alguses olen? Lisaks veel see, et laps täiesti valet pidi on – ma pole tegelikult isegi sünnituse algusesse jõudnud, kuigi olen 6 tundi 2-5 minuti vahedega tuhutanud. Natuke hakkas silme ette kerkima esimene sünnitus, kus mu keha/emakas ei tahnud esilekutsumisele ja erinevatele rohtudele alluda ning õige sünnitegevus ei käivitunud. Jätkasin aktiivse liikumisega – minu lemmikuks oli see pall, kus peal sai hüpata ja puusa ette-taha, paremale-vasakule kiigutada. Püsti seistes meeldis mulle (appikene, ma ei tea selle nime) see ratastega tugi nagu vanuritel on, millele toetuda. Püsti olles, olid tuhud vahel lausa alla minuti vahega ja väga intensiivsed, seega oli hea jalgel püsimiseks kuhugi toetuda. Kella 17 paiku tuli mind vaatama teine arst, kes otsustas proovida sünnitegevuse kiirendit, kuid lapse südametöö reageeris sellele koheselt ning sellest loobuti. Mu ämmaemand oli imeline. Meie vestluse käigus, mis meil oli minu sünnitustuppa saabumisel, suutis ta minust aru saada ning osates lugeda ridade vahelt, teadis ta mida ma tahan ning mida mitte ja ta võitles minu soovide eest ning aitas mul arstidega suhelda, suunates nende otsuseid minu soove silmas pidades. Õhtul kell 19 kontrolliti taas avatust, mis oli 4cm ja emakakael püsis pikk. KTG näitas, et emaka kokkutõmbed tekitasid lapsele stressi ning tema südametöö taastumiseks pärast iga tuhu läks rohkem aega . Kõik läks esimese sünnituse jälgedes ning otsustasime ühiselt erakorralise keisri kasuks.
Räägitakse, et iga järgmine keiser on aina valusam ja taastumine raskem. Minu kogemuse järgi on see tõsi. Võimalik, et kirjutan keisrist eraldi, kuid täna ma sellel pikemalt ei peatu. Keiser oli keeruline ja laps vajas pärast sündi natukene abi ja turgutamist. Mu käed värisesid terve operatsiooniaja rohtude mõju tõttu, aga see hetk, kui ämmaemand pisikese mulle kaissu tutvuma tõi, lõdvestus terve mu keha. Esmakohtumine oma lapsega. Seda hetke mäletab ja väärtustab iga ema. Ta on olemas! Ta hingab ja on terve. See pisike nöbinina, roosad huuled, need silmad! Nii armas ja igavesti meie oma.

Nüüd oli issi kord uue ilmakodanikuga tutvuda. Beebi viidi Heiko juurde sünnituspalatisse ja mind intensiivosakonda taastuma, kuhu Heiko ja beebi ämmaemanda saatel mulle hiljem järgi tulid. Järgmisel hommikul saime perepalati, mida me mõlemad kosumiseks vajasime. Minu taastumine keisrist oli raske ja ma ei kujuta ette kuidas ma ühispalatis üksi hakkama oleksin saanud.
Haiglas olime 2 ööd ja kuna me mõlemad taastusime ja kosusime hästi, siis saime esmaspäeva hommikul koju.

PS! Tema esimene pilt tuli selline, nagu tuli. Nii nagu ta mulle voodisse asetati, sellest samast kohast kuhu ma ennast läbi vaeva ja pisarate istuma ajasin ma selle pildi ka tegin.

Uudiseid värskest beebibesast :)

Tere, mina siin :) Meie beebi on sündinud! Hip-hip-hurraaa! Siin ma nüüd olen, omas mullis, joovastuses värskest beebilõhnast, ees helesinised beebiprillid ja kogu olemine on nagu pehmes vatitupsus. See aeg, kui perre sünnib laps on tõeliselt imeline. Nagu mesinädalad. Sa oled ülepea armunud, õnnelik, aeg peatub ja elad ühekorraga omas rütmis, väikes idüllilises ajatus kapslis. Tänaseks oleme koos kasvanud 3 nädalat. See aeg on läinud ruttu ning olnud samal ajal imeline. Ainus asi, mis on emaks olemisest parem, on olla kahe lapse ema! ❤
Meie beebi sündis 14.02 esilekutsumise teel 40+1 nädalal.
Kaaluks oli 4046g ja pikkust oli 52cm. Blogi-nimeks saab Ludvig (nimi blogis muudetud). Sünnitusest kirjutan ka, aga veidi hiljem.

Ma tean, et ma pole ammu kirjutanud ja ma mõtlesin päris mitmel korral, et peaks seda tegema, aga mul oli väga raske pere kõrvalt end ümber lülitada ja blogisse sukelduda. Esimesed kaks nädalat oli Heiko kodus abiks ja toeks ning Rupsu oli samuti 90% ajast meiega. Kui L magas, siis mängisin Rupertiga või magasin ise ka. Kolmas nädal on aga tegus. Ma ei jõua teha palju, aga kõik võtab kauem aega kui enne. Heiko abi on hindamatu! Ma ei tea kuidas ma üksikemana hakkama oleksin saanud. Seekord läks mul ligi nädal, et keisrist taastuda. Ma ei suutnud korralikult püsti tõusta, liikuda, iga köhatus ja aevastus tegi meeletut valu. Nüüd haav tuikab ja valus on ainult siis kui püüan seda pesta ja puhastada, liikuda saan siiski tavapäraselt. Mu kodu on puhas, nõud on pestud, soe toit on laual, pesu pestud ja kõik õnnelikud – see kõik tänu Heikole. Nüüd kui ta taas tööl käib, olen ma ennast kokku võtnud ja jälle perele süüa tegema hakanud aga see on hetkel ka kõik mida ma teha jõuan! 😃
Kui ma just käruga 4h väljas ei jaluta, siis tahab Ludvig enamus ajast süles olla – vahet pole kas jalutan hommikul käruga pärast lasteaeda või tulen otse koju, kogu mu aeg läheb temale, sest kodus kõlbab olla ainult emme süles. Järgmine samm on leida beebi kõrvalt aega, et aeg-ajalt midagi blogisse kirjutada ja alles siis vaatan kas jõuan mõne nõu või pesumasinatäie pesta.

Ja nii me siin kulgeme, peamiselt kahekesi ja peamiselt kaisutades, jalutades, magades või süües. Lisaks sellele, et ma ei tee beebi kõrvalt mitte midagi (peale Rupsu lasteaeda viimise ja söögi valmistamise) loodan ma, et saan peagi hakata Ludvigiga koos päeval magama hakata. Esimesed kaks nädalat kui ma seda tegin vs kolmas nädal kui ma pole päeval maganud on kategooriliselt erinevad ja mu väsimusaste on mitmekordistunud. Ma leian, et värsked amad peaksid ka enda peale mõtlema. Minu peamine töö on lapse eest hoolitsemine ja enese välja puhkamine ja magamine tagavad selle, et saan anda endast 100%
See on kahtlemata tähtsam, kui pestud nõud või laitmatult puhtad põrandad. Õnnelik ema = õnnelik laps. Ma ei pea olema super naine ja hüppama üle oma varju. Küll saabub aeg, kui ma saan paika õige rütmi ja jõuan tehtud kõik mis vaja.

Rupert tõestas väikevenna sünniga, et ta on just nii mõistlik, empaatiine, arvestav, hell ja küps, kui ma olin arvanud. Enamgi veel. Ma olin positiivselt üllatunud kui vähe selgitamist või suunamist ta vajas. Esimesest hetkest alates, mil ta oma väikest vennakest nägi, on ta temasse suhtunud äärmise hoole ja suure armastusega. Tema tahab olla see, kes beebile luti suhu paneb, õues käru lükkab, tema reageerib alati kui L nutab ja püüab teda mänguasjaedega lohutada või välja nuputada mis mure tema väikevenda vaevab. Ma arvasingi, et Rupsu lepib beebiga ega kartnud suurt armukadedust, aga see armastus mida ma kahe venna vahel näen (hetkel siis Rupsu poolt L suunas) täidab mu südame nii suure armastuse, õnne ja rõõmuga, et see ei mahu mu sisse enam ära! Ma ei oska elult enam midagi enamat tahta! (Järgmine postitus on kindlasti teemal “oh, pühajumal, ma ei jaksa enam!”, aga hetkel on elu lill!)

Kuna ma enam ühe käega trükkida ei jaksa, siis lõpetan tänaseks! Kõikidel piltidel L ühenädalasena