Oma viimases postituses rasedana, kirjutasin sellest, kui väga ma sünnitust kardan ning juurdlesin selle üle, et see hirm on minus tekkinud teiste kogemuste põhjal. Lubasin, et mina ei ole üks neist, kes oma kogemusega teisi hirmutab või traumeerib ja tahtsin oma beebi sünniloo kirja panna siis, kui mu emotsioonid on vaibunud ja ma suudan sellest kirjutada neutraalselt. Mul on suur rõõm, et ma saan kirjutada oma teisest sünnitusest nii, et see ei ole pikk halapostitus, kui ka ausalt. Ma tundsin ennast terve selle aja hästi ja mul tekkinud sünnitusega seoses ühtegi halba emotsiooni!
03.02 käisin arsti juures, et paika panna sünnitusplaan ja kokku leppida esilekutsumine. Kuna mul on armiga emakas, siis ei olnud ootamine variandiks ja esilekutsumine määrati beebi sünnitähtajaks 13.02.2020
Paika sai pandud ka induktsiooniviis, milleks oli balloon, kuna armiga emakaga on muud ravimid kõrgendatud riskiga. Ma noogutasin arstikabinetis viisakalt kaasa, mõeldes, et mis seal ikka – tuleb ära teha! Koju jalutades hakkas aga tuju vaikselt ära minema ja olin üsna nördinud. Ülevaatusel selgus, et emakakael on pikk, täiesti toores ja avatus napilt sõrmejagu. Ma olin arvanud ja lootnud, et seekord keha valmistub sünnituseks ja vajab vaid väikest tõuget sünnituse esilekutsumiseks. Mul oli olemas kogemus sünnituse esilekutsumisega ja toore emakakaelaga ja mulle tundus, et see, kuidas balloon gravitatsiooni abil ennast toorest emakakaelast välja surub, kohe eriti hirmus!
Kui ma olin kodus kaks päeva nutnud, et mind taas sama saatus tabas, mis esimese rasedusegagi, otsustasin kirjutada mulle saatekirja väljastanud arstile, et ma mõtlesin ümber. Ma ei ole nõus 13.02 esilekitsumisele minema!! Kirjutasin talle kui väga ma üleüldse sünnitust kardan, oma eelmisest kogemusest, oma hirmudest tüsistuste eest jms.
Tahtsin paluda induktsiooni edasilükkamist ühe nädala võrra, et emakakaelal oleks aega veel küpseda, et emakakaela “sunniviisiline” avamine ja lühendamine ei oleks nii brutaalne (ja valus). Mõtlesin kirjutada, et kui rasedust tõesti üle kanda ei tohi, siis võin tulla 13.02 plaanilisele keisrile. Olin selle e-maili ja erinevad punktid oma peas mitu korda läbi mõelnud, et ma mitte midagi ei unustaks ja arst mu hirmudest aru saaks. Enne kui ma kõik eelnimetatud punktid kirja sain, hakkasin ma endas kahtlema. Kui arst oleks mu kirja peale otsustanude plaanilise keisri kasuks, siis see tähendaks, et ma ei sünnita mitte kunagi ise. Kuigi ma tundsin selle ees hirmu, ei saanud ma loobuda ise sünnitamise võimalusest ja eriti võimalusest vähemalt proovida. Ma ei suutnud seda e-maili ära saata… Leppisin taas, et mul tuleb see esilekutsumine ja loomulik sünnitus ära teha.
13.02 läksin ITK -sse esilekutsumisele. Ma ei olnud närvis, ma ei tundnud kabuhirmu, vaid olin lõpuks emotsionaalselt jõudnud sinna, kuhu püüdsin terve raseduse jooksul jõuda. Pärastlõunal paigaldati mulle balloon, mis
a) pidi ise 24h jooksul välja kukkuma (kui emakakael on vajalikud sentimeetrid avanenud)
b) tuli hommikul välja võtta.
Arst innustas mind selle ballooni otsa sikutada iga 30 min tagant, et emakakaelal oleks suurem surve avanemiseks. Järgmiseks hommikuks ei olnud balloon ise ära kakkunud, kuid selle abiga oli saavutatud 3cm avatus ning arst avas veekoti, et algaks sünnitegevus. Kuna looteveed olid rohelised, siis saadeti mind kohe sünnitustuppa. Sinna ruumi astudes tundsin suurt elevust, see oli imeline sünnitustuba (eriti võrreldes eelmisega) – suur, vanniga, helge, vannituba oli ilus. Ma tundsin nagu oleksin hotellituppa saabunud! Jõudsin sünnitustuppa kell 9:45 ja selleks ajaks olid ka tuhud üsna regulaarsed, kuid nõrgad. Esimesed tunnid läks kõik plaanipäraselt ja tuhude vahed läksid lühemaks ja tuhud ise pikemaks ja intensiivsemaks. Pärastlõunast hakkasid tuhudevahed ebaregulaarseks minema. Kui viimased tund-poolteist olid tuhud 2 minuti vahega, siis ühekorraga muutusid need viie, kolme, kahe, viie, kahe, viie minutivaheisteks. Kell 14 käis arst avatust kontrollimas ning sai avatuseks 2 cm ja emakakael oli pikk. Lisaks otsustas arst ultraheli teha ning saime teada, et laps oli oma selja keeranud minu selja poole, kuid selleks, et ta sünnikanalisse suunduks, peab ta olema seljaga minu kõhu poole (mida ta ka eeskujulikult terve raseduse oli. Millal ta end teistpidi jõudis keerata, ma ei tea). Pea oli tal surutud rinnale, mis oli ka arsti sõnul vale asend. Kuna looteveed olid rohelised, siis pandi lapse pea külge andur, et jälgida tema südametööd. See ülevaatus heidutas mind natuke, sest hommikul öeldi mulle 3cm – kuidas ma nüüd samm tagasi, ehk täiesti sünnituse alguses olen? Lisaks veel see, et laps täiesti valet pidi on – ma pole tegelikult isegi sünnituse algusesse jõudnud, kuigi olen 6 tundi 2-5 minuti vahedega tuhutanud. Natuke hakkas silme ette kerkima esimene sünnitus, kus mu keha/emakas ei tahnud esilekutsumisele ja erinevatele rohtudele alluda ning õige sünnitegevus ei käivitunud. Jätkasin aktiivse liikumisega – minu lemmikuks oli see pall, kus peal sai hüpata ja puusa ette-taha, paremale-vasakule kiigutada. Püsti seistes meeldis mulle (appikene, ma ei tea selle nime) see ratastega tugi nagu vanuritel on, millele toetuda. Püsti olles, olid tuhud vahel lausa alla minuti vahega ja väga intensiivsed, seega oli hea jalgel püsimiseks kuhugi toetuda. Kella 17 paiku tuli mind vaatama teine arst, kes otsustas proovida sünnitegevuse kiirendit, kuid lapse südametöö reageeris sellele koheselt ning sellest loobuti. Mu ämmaemand oli imeline. Meie vestluse käigus, mis meil oli minu sünnitustuppa saabumisel, suutis ta minust aru saada ning osates lugeda ridade vahelt, teadis ta mida ma tahan ning mida mitte ja ta võitles minu soovide eest ning aitas mul arstidega suhelda, suunates nende otsuseid minu soove silmas pidades. Õhtul kell 19 kontrolliti taas avatust, mis oli 4cm ja emakakael püsis pikk. KTG näitas, et emaka kokkutõmbed tekitasid lapsele stressi ning tema südametöö taastumiseks pärast iga tuhu läks rohkem aega . Kõik läks esimese sünnituse jälgedes ning otsustasime ühiselt erakorralise keisri kasuks.
Räägitakse, et iga järgmine keiser on aina valusam ja taastumine raskem. Minu kogemuse järgi on see tõsi. Võimalik, et kirjutan keisrist eraldi, kuid täna ma sellel pikemalt ei peatu. Keiser oli keeruline ja laps vajas pärast sündi natukene abi ja turgutamist. Mu käed värisesid terve operatsiooniaja rohtude mõju tõttu, aga see hetk, kui ämmaemand pisikese mulle kaissu tutvuma tõi, lõdvestus terve mu keha. Esmakohtumine oma lapsega. Seda hetke mäletab ja väärtustab iga ema. Ta on olemas! Ta hingab ja on terve. See pisike nöbinina, roosad huuled, need silmad! Nii armas ja igavesti meie oma.
Nüüd oli issi kord uue ilmakodanikuga tutvuda. Beebi viidi Heiko juurde sünnituspalatisse ja mind intensiivosakonda taastuma, kuhu Heiko ja beebi ämmaemanda saatel mulle hiljem järgi tulid. Järgmisel hommikul saime perepalati, mida me mõlemad kosumiseks vajasime. Minu taastumine keisrist oli raske ja ma ei kujuta ette kuidas ma ühispalatis üksi hakkama oleksin saanud.
Haiglas olime 2 ööd ja kuna me mõlemad taastusime ja kosusime hästi, siis saime esmaspäeva hommikul koju.
PS! Tema esimene pilt tuli selline, nagu tuli. Nii nagu ta mulle voodisse asetati, sellest samast kohast kuhu ma ennast läbi vaeva ja pisarate istuma ajasin ma selle pildi ka tegin.
Annika North 