3:2 laste kasuks ehk neid on nüüd rohkem kui meid ;)

Täna, kui me kolmas beebi saab 6 kuuseks, tundub tagumine aeg kirja panna ka blogisse, et säärane sündmus nagu kolmanda beebi sünd on toimunud. Kui ma ütlen teile, et mul polnud varem mahti ega aega kirjutada, siis ärge ajage seda segamini tüüpilise “ma pole siia ammu kirjutanud, vahepeal on nii palju juhtunud ja püüan nüüd rohkem kirjutada” postitusega. Ei – see tähendab hoopis seda, et “püha jumal kui palju aega ja energiat võtavad ära kolm last (eriti kui nad on väikesed ja süninud väikese vanusevahega, meil näiteks on nad vanuses 0-4a) ja ma olen viimased kuus kuud olnud survival mode peal ja mu päeva tipphetk on kui suudan õhtusöögiks sooja toidu valmis saada selle asemel, et elatuda juustu ja suitsuvorsti najal ja sorri, ma isegi ei mõelnud oma blogi peale”. Kaks last on selle kõrval käkitegu ja üks laps täielik paradiis 😃 Nüüd ma saan aru mida tähendab, et pärast kolmandat pole enam vahet kas neid on 4 või 7, sest tundub, et enam hullemaks minna nagunii ei saa. Aga ma ütlen seda muidugi suure armastusega! 😃😃

Igatahes – 16.august.2021 sündis meie kolmas beebi kes on ühtlasi ka meie esimene (ja ka ainus) tütar. Nimi oli talle juba varem välja valitud, sest teisi kandidaate polnudki mille vahel valida ja otsustada. Mul oli talle ka ilus bloginimi valitud, aga kuna temaga on mul kõik nii teistmoodi olnud (rasedus, isud, hormoonid, sünnitus(keiser) jne), siis pärast tema sündi oli mul ka teistmoodi suhtumine tema nime osas. Tundsin, et tühja kah, las siis olla blogis päris nimi nii temal kui poistel. See imelik kiiks mis mul oli – järsku käis klõps ja mu suhtumine muutus, ei mingit salatsemist mu laste pärisnimede osas 😉 Seega lubage taastutvustada – mu kõige vanem poeg Ruben, teine poeg Lukas ja uusim pereliige pisitütar Rahel.

Ma rääkisin raseduse ajal, et lootsime Heikoga salamisi, et kolmas laps oleks ka poiss, sest mõte kolmest pojast tundus äge. Tüdruku vastu ei olnud mul midagi, aga mul puudus lihtsalt see sisemine soov, et mul peab tütar olema. Mäletan, et mõtlesin kodus, kui Rahel nädalavanune oli, et kui nüüd keegi tuleks ja pakuks mulle, et ta viibutab võlukeppi ja Rahelist saaks poiss, kas ma tahaksin seda? Loomulikult on vastuseks ei! Peamiselt seepärast, et lapse sugu ei ole niii oluline. See ei defineeri meid, ei sea meile piiranguid ega omista eriõigusi, ega oma muud suurt olulist rolli lapse elus, kui saate aru mida ma silmas pean. Ma pakun ja ootan oma lastelt sama palju hoolimata nende soost ja õpetan samasid väärtuseid. Kõige tähtsam on, et rasedus kulges hästi ja beebi pidas kuni sünnituseni kenasti vastu ja ta on elus ja terve. Aga teiseks… elu teab ise paremini mida me vajame ja enne Raheli sündi – ma ei teadnud mida tähendab tütar ja me ei oska igatseda seda, millest me puudust ei tunne. Mul on nii hea meel, et ta on tüdruk! Eks kontrast kahe poja kõrvalt on suurem, aga tüdruk on… hoopis midagi muud. Kogu tema olek on nii teistsugune, selline naiselik ja maagiline. Ta on nagu sügav kosmos, kuhu ma talle silma vaadetes ülepea sisse vajun. Meie meesperest ma ei hakka rääkimagi, nad kõik on ümber tema pisikese sõrme keeratud juba esimesest päevast peale ja positel polnudki kunagi lootust… 😃

Aitäh elu mu pisikese tütre eest. Aitäh kahe ägeda poja eest. Ma olen tänulik, et nad on nii armsad, head, lahked ja kokkuhoidvad. Kui ma vaatan neid kolme koos mängimas, siis mu süda tahab suurest õnnest lõhkeda, sest kogu rõõm ei mahu lihtsalt sinna ära.❤

Elu on tohutult ilus ja mina… olen kolme lapse ema. OMG!

Esimene mulle, teine mehele ja kolmas riigile ehk veidi beebiuudiseid :)

Vast kõige esimese asjana ütlen neile, kes mind isiklikult või läbi blogi veel ei tunne, et selle postituse pealkiri on siiski valitud läbi huumori.🙃 Mul on märtsist saadik mustandites selline postitus ootel. Läks nii, et selle avaldamine venis “veidi”. Kergitasin hiljuti juba instagrammis saladuseloori ka, aga teeme selle siis nüüd ametlikuks – meie perre sünnib kolmas beebi!
Ma ausalt tahtsin sellest juba märtsis kirjutada ega plaaninud terve raseduse kapis olla. Lihtsalt, selle jagamisega on nii, et mul on natuke veider sellist asja kuulutada. Niiet nädalake enne beebi sündi on ka hea ja paras aeg, eksole? 🙈😃
Tahtsin teha kokkuvõtte (eelkõige iseendale tulevikus lugemiseks) kuidas rasedus kulgenud on ja millised on minu mõtted siiani olnud.

Tulevikust unistades otsustasin juba üsna ammu, et lapsi võiks meil olla 3-4. Selle raseduse jooksul hakkab mulle aina rohkem tunduma, et kolmas beebi võib jääda meie viimaseks. See ei ole veel lõplik otsus ja mõte sellest teeb mu juba ette väga kurvaks, sest tegelikult ei oleks mul midagi selle vastu kui meil neli last oleks. Kui ma leiaksin lapsi kapsalehe alt või telliksin toonekurelt, siis olekski väga tahtnud nelja last. Olen juba varasemalt mitmeid kordi sellele mõelnud, et kui ma elaksin “vanal ajal”, kui polnud kaasaegset meditsiini ja loodus tegi oma töö, siis mind enam ei oleks ja poleks olemas ka mu lapsi. Kahjuks pole laste kandmine ja sünnitamine vist minu kehale mõeldud. Eelnevad sünnitused pole plaanipäraselt läinud ja mu rasedusi saadavad erinevad komplikatsioonid ja tervisemured ning vaimselt hakkab see mind ära väsitama. Jumal, füüsiliselt ka!
Kõige raskem oli minu jaoks antud raseduse algus, kui kahel korral tekkis meeletult suur verejooks. Ma olin mõlemad korrad kindel, et nüüd ongi kõik ja olin tõsiselt üllatunud kui kontrollis beebi süda lõi. See etteruttav kaotusetunne, kurbus, valu ja hirm oli meeletult kurnav. Mõtlesin endaette, et jääks ometi see beebi ellu, sest ma tõesti tahaks väga kolmandat last ka, aga ma ei suuda seda enam uuesti teha. Tundsin südamest, et neljandat last ma enam saada ei proovi, sest see on niiiii meeletult raske – terve rasedus muretseda ja hinge kinni hoida kas beebiga on ikka kõik korras.

Raseduse alguses tundsin tõsimeeli pidevalt nälga. Mul on taaskord diagnoositud gestatsiooni diabeet, mis tähendab seda, et loen süsivesikuid ja kõht oli lihtsalt konstantselt tühi. Suuri portse süüa ei tohi sest veresuhkur läheb liiga kõrgeks. Liiga tihti ei tohi ka süüa, sest veresuhkur peab saama toidukordade vahepeal langeda. Toit peab olema lahja, sest muidu on veresuhkur taas kõrge. Nii ei olnudki mul võimalust oma kõht täis süüa ja ma olin niiii hangry! :D (lõik minu märtsikuisest postitusest, täna ma enam seda probleemi ei mäleta, aga kui ma pidasin sel ajal oluliseks seda kirja panna, siis las saada see siia kirja).
Pärast ~20. nädalat toimus mu kehas suur muudatus ja mul kadusid igasugused isud snäkkimise ja magusa järele, juunikuust koos kuumalainega tuli peale isutus ja söön üsna vähe, seega selle koha pealt olen väga rahul ja õnnelik. Veresuhkur on korras, kaalutõus normaalne, vaatepilt peeglist talutav. Mu kaalutõus on ka siiani madalam olnud kui eelnevad korrad (sünnitama minnes 25kg ja 15kg) – hetkel on juures 9kg ja beebi tuleb juba nädala pärast. See mõjub mulle vaimselt väga hästi – näiteks teise raseduse ajal tundsin end tõeliselt halvasti, sest mul on alati kõht väga suur olnud ja ma lihtsalt ei suutnud enam teiste kommentaare ära kuulata teemal kui suur ma ikka olen ja see hakkas lõpus mulle väga raskelt mõjuma.

• 

Eelmised rasedused on mulle teiste poolt loodetud tütreid. Kui aeg oli sealmaal, et sain sõpradele, tuttavatele, töökaaslastele öelda, et sünnib poiss, siis mulle tundus, et nad kurvastasid kaastundest. Mõnel oli kohe selline pilk, et ta tahaks mulle sõbralikult õlale patsutada ja lohutada: “Pole hullu, küll järgmine tuleb tüdruk.” Mida paljud aga ei tea, siis just poisse ma endale soovisingi. Ma olen selle koha pealt vist vähemusse kuuluv naine. Tavaliselt seostatakse naisi sooviga tütreid saada, et saaks neile selga panna kleite, sitse-satse, lipse-patse. Aga mulle pole need vahukommikarva toad ja riided kunagi meeldinud. Osad arvavad, et naisena tunneb ema tütre hingeelu paremini ja ta oskab pigem mängida nukkudega kui autoga. Ma ei tea, mulle jällegi meeldis mõte vanemast vennast, kes on oma noortematele õdedele-vendadele abiks, toeks, eeskujuks ja kaitseks. Ma ootsin väga, et mu esimene laps oleks poeg. Teise raseduse ajal lootsin, et äkki sünnib jälle poiss, et kaks vennakest saaksid koos mängida. Nüüdseks olen ära harjunud, et olen meie pere ainus naine ja mõtlein, et väga äge oleks kui kolmas laps ka poiss oleks. Pealegi – milline rahasääst! Mul on kõik poisteasjad alles ja uuele beebile tuleks vaid mõni uus asi soetada ;) Aga kui suur tõenäosus see on, et kolmel korral sünnib poiss? Hakkasin end juba varakult harjutama mõttega, et nüüd sünnib tütar ja teate mis? Nii ongi. Minu pojakesed saavad omale pisiõe :)
Tütre üle on hea meel küll, aga riiete osas ma pole siiani veel leebunud ja ma pole talle veel ühtegi asja ostnud. 😜 Tuleb sooneutraalselt ja sinisesse riietatud tütar 🤷‍♀️

Kui ma võrdlen teise ja kolmanda raseduse emotsioone selle suhtes kuidas ma +1 lapsega hakkama saan, siis hetkel tunnen end just nii nagu teise raseduse lõpus kirjutasin. Teise lapse perre lisandumine on palju hirmsam kui kolmanda. Hetkel tunnen, et kui ma kahe lapsega hakkama saan, siis küllap ma kuidagi kolmega ka hakkama saan! 😜🙃 Rupert on beebi sünniks peaaegu neljapoolene ja nii suur poiss, et temast on mul ikka reaalselt abi ka kui päeva jooksul üht lisakäte-jalgadepaari vajan. Ludvig seevastu on päris pisike, alles 1a6k, beebi sünni ajaks ja temale võib uus olukord keerulisem olla. Natuke muretsen kuidas selline muutus talle mõjub, sest nii väike vajab veel ka väga palju ema tähelepanu. Annaks vaid elu mulle kordki hea unega beebi (ja sellise, kellel pole füüsilise arenguga nii kiire kui poistel oli) ja siis saan end kenasti oma eluõite vahel jagatud. Kui kolmas oleks selline chill tegelane, kes ärkvel olles oma tegelustekil pikutaks ja toimetaks ning magada armastaks, siis Ludvigi jaoks ei muutuks nii palju ja saaksin päeval temaga endiselt tegeleda :) Aga kui ei lähe päris nii ja mulle “esitatakse väljakutse”, siis mis mul muud üle jääb kui sellele rind kummis vastu astuda – elu annab nii palju kui igaüks kanda jõuab! :)