Tere, mina siin :) Meie beebi on sündinud! Hip-hip-hurraaa! Siin ma nüüd olen, omas mullis, joovastuses värskest beebilõhnast, ees helesinised beebiprillid ja kogu olemine on nagu pehmes vatitupsus. See aeg, kui perre sünnib laps on tõeliselt imeline. Nagu mesinädalad. Sa oled ülepea armunud, õnnelik, aeg peatub ja elad ühekorraga omas rütmis, väikes idüllilises ajatus kapslis. Tänaseks oleme koos kasvanud 3 nädalat. See aeg on läinud ruttu ning olnud samal ajal imeline. Ainus asi, mis on emaks olemisest parem, on olla kahe lapse ema! ❤
Meie beebi sündis 14.02 esilekutsumise teel 40+1 nädalal.
Kaaluks oli 4046g ja pikkust oli 52cm. Blogi-nimeks saab Ludvig (nimi blogis muudetud). Sünnitusest kirjutan ka, aga veidi hiljem.
Ma tean, et ma pole ammu kirjutanud ja ma mõtlesin päris mitmel korral, et peaks seda tegema, aga mul oli väga raske pere kõrvalt end ümber lülitada ja blogisse sukelduda. Esimesed kaks nädalat oli Heiko kodus abiks ja toeks ning Rupsu oli samuti 90% ajast meiega. Kui L magas, siis mängisin Rupertiga või magasin ise ka. Kolmas nädal on aga tegus. Ma ei jõua teha palju, aga kõik võtab kauem aega kui enne. Heiko abi on hindamatu! Ma ei tea kuidas ma üksikemana hakkama oleksin saanud. Seekord läks mul ligi nädal, et keisrist taastuda. Ma ei suutnud korralikult püsti tõusta, liikuda, iga köhatus ja aevastus tegi meeletut valu. Nüüd haav tuikab ja valus on ainult siis kui püüan seda pesta ja puhastada, liikuda saan siiski tavapäraselt. Mu kodu on puhas, nõud on pestud, soe toit on laual, pesu pestud ja kõik õnnelikud – see kõik tänu Heikole. Nüüd kui ta taas tööl käib, olen ma ennast kokku võtnud ja jälle perele süüa tegema hakanud aga see on hetkel ka kõik mida ma teha jõuan! 😃
Kui ma just käruga 4h väljas ei jaluta, siis tahab Ludvig enamus ajast süles olla – vahet pole kas jalutan hommikul käruga pärast lasteaeda või tulen otse koju, kogu mu aeg läheb temale, sest kodus kõlbab olla ainult emme süles. Järgmine samm on leida beebi kõrvalt aega, et aeg-ajalt midagi blogisse kirjutada ja alles siis vaatan kas jõuan mõne nõu või pesumasinatäie pesta.
Ja nii me siin kulgeme, peamiselt kahekesi ja peamiselt kaisutades, jalutades, magades või süües. Lisaks sellele, et ma ei tee beebi kõrvalt mitte midagi (peale Rupsu lasteaeda viimise ja söögi valmistamise) loodan ma, et saan peagi hakata Ludvigiga koos päeval magama hakata. Esimesed kaks nädalat kui ma seda tegin vs kolmas nädal kui ma pole päeval maganud on kategooriliselt erinevad ja mu väsimusaste on mitmekordistunud. Ma leian, et värsked amad peaksid ka enda peale mõtlema. Minu peamine töö on lapse eest hoolitsemine ja enese välja puhkamine ja magamine tagavad selle, et saan anda endast 100%
See on kahtlemata tähtsam, kui pestud nõud või laitmatult puhtad põrandad. Õnnelik ema = õnnelik laps. Ma ei pea olema super naine ja hüppama üle oma varju. Küll saabub aeg, kui ma saan paika õige rütmi ja jõuan tehtud kõik mis vaja.
Rupert tõestas väikevenna sünniga, et ta on just nii mõistlik, empaatiine, arvestav, hell ja küps, kui ma olin arvanud. Enamgi veel. Ma olin positiivselt üllatunud kui vähe selgitamist või suunamist ta vajas. Esimesest hetkest alates, mil ta oma väikest vennakest nägi, on ta temasse suhtunud äärmise hoole ja suure armastusega. Tema tahab olla see, kes beebile luti suhu paneb, õues käru lükkab, tema reageerib alati kui L nutab ja püüab teda mänguasjaedega lohutada või välja nuputada mis mure tema väikevenda vaevab. Ma arvasingi, et Rupsu lepib beebiga ega kartnud suurt armukadedust, aga see armastus mida ma kahe venna vahel näen (hetkel siis Rupsu poolt L suunas) täidab mu südame nii suure armastuse, õnne ja rõõmuga, et see ei mahu mu sisse enam ära! Ma ei oska elult enam midagi enamat tahta! (Järgmine postitus on kindlasti teemal “oh, pühajumal, ma ei jaksa enam!”, aga hetkel on elu lill!)
Kuna ma enam ühe käega trükkida ei jaksa, siis lõpetan tänaseks! Kõikidel piltidel L ühenädalasena
Annika North 