Kuidas me endale maja osta tahtsime.

Me elame üsna pisikeses korteris ja oleme juba ammu tahtnud kolida suuremale pinnale. Tagantjärgi tahaks öelda, et me oleks pidanud sellele enne laste saamist mõtlema, aga enne laste saamist saime me kingiks oma praeguse korteri ja siis ei mõelnud me üldse kas ja kuidas me siia tulevikus lastega mahuksime. Nüüd on tekkinud nii soov kui vajadus suurema kodu järele, kuid mina olen oma sissetulekuga üsna kasutuks teguriks Heiko laenutaotluse juures. Olen viimased 4 aastat olnud rase, lapsehoolduspuhkusel, teinud tööd osalise koormusega, olnud hoolduslehtedel jne. Need perioodid kui ma olen üle 6 kuu täiskohaga tööl käinud, pole meie teele õiget kodu sattunud ja lihtsalt ostmise pärast, et nüüd saab, kinnisvara ju ei soeta. Ma ei ole tahtnud ka laste saamist edasi lükata seniks kuni midagi leiame, seega oleme antud hetkel veidi nurka surutud. Unistuste kodu vaid Heiko palga eest ei osta ja vähemaga ka leppida ei taha. Lahendus oleks küll praegune korter maha müüa ja seda summat kasutada sissemaksuks – siis kataks Heiko palgaga saadud pangalaen kenasti puuduoleva summa, aga ma ei taha korterit müüa. Olen lihtsalt oodanud soodsat aega või meile sobivat pakkumist. Ma olen aastate jooksul perioodiliselt päris palju aega kinnisvaraportaalides veetnud. Olen vaadanud kõike – maju harjumaal, suurt korterit kesklinnas, midagi mida flippida või hoopis välja üürida. Ma olen viimase 3 aastaga sada korda ümber mõelnud kas elada korteris või majas aga teadsin alati, et ma tunnen selle õige kodu ära kui ma seda näen!
Novembris 2020 see juhtus! Ma leidsin ühe maja mis tekitas minus elevust! Nüüd selguse mõttes – kui ma kirjutan maja, siis ma pean silmas täielikku uberikku. Maja vajab taastamist aga mul tekkis peas kohe visioon milline maja lõpptulemus oleks ja ma armusin oma visiooni täielikult! Maja asus Tallinna lähedal (meie kodust 15minutit autoga), hea hind, maja seisab püsti aga pole elamiskõlblik. Check-check-check! Ma olen enne/pärast projektide fänn. Kui maja vajab täielikku renoveerimist, siis see tähendab seda, et me saame selle ümber teha täpselt oma vajaduste järgi. See tundus mulle nagu üks paras projekt mis mind tegevuses hoiaks ja maja oli nii suure potensiaaliga. Ma ei saanud seda maja enam peast.

Sellest hetkest algas meie elus pingeline periood, kus emotsioonid vahetusid sekunditega ja kogesime mitmeid tõuse ja mõõnasid. Helistasin kohe järgmisel päeval maaklerile ja andsin teada, et olen majast huvitatud ja soovin seda vaatama tulla. Selgus, et kuigi see kuulutus oli üles pandud eelneva ööl, oli sellel juba mõni soovija ja üks härrasmees peab vaikselt läbirääkimisi hinna osas. Sain aru, et kui me seda maja tahame, siis me peame koheselt reageerima ja selle suunas liikuma. Ma ei imesta, et huvilisi oli omajagu – kuigi maja seis ei ole kiita, on tegu väga hea pakkumisega. Kuna me olime Heikoga avatud nii maja renoveerimisele kui ka selle lammutamise ja uue maja ehitamisele, ei olnud meile eriti oluline kõik mõrad ja vead ilmtingimata teada saada. Kui maja on halvemas seisus kui kuulutuse järgi paistab, siis lammutame selle lihtsalt maha, sest ainuüksi krunt selles piirkonnas on väärt rohkem kui maja eest küsitakse. Tahtsin veel konkutentsis püsida ja ütlesin maaklerile, et mulle sobib see hind hästi ja ma oleks nõus praktiliselt ilma nägemata ka selle ära ostma. Kõlab hullumeelselt, aga me juba teadsime, et see on peldik ja kuna lammutus oli niikuinii võimalus, siis ei morjendanud meid ükski viga mida “äkki pole pildil näha”. Maakler lubas omanikuga rääkida ja uuel nädalal mulle tagasi helistada, et öelda, millal saab maja vaatama minna. See oli reede.
Terve nädalavahetuse ma mõtlesin maja peale ja uurisin vajalike tööde hindu, unistasin/projekteerisin/ehitasin oma une arvelt seda maja. Käisime ühel päeval ka maja ümber uudistamas ja nägin vaimusilmas hoovis poiste batuuti, mänguväljakut, grillala jms. Rupert uuris ka, et oi mis äge maja see on? Isegi tema tundis selle vastu suurt tõmmet (me ei rääkinud talle, et me seda osta tahame). Hoovis vedeles prügi, majal on praod, katus on vana, ilm oli külm ja sombune ning meie kolm seisime keset hoovi suur naeratus peas. Mulle hakkas see maja aina rohkem meeldima ja see tundus väga “meie” oma olevat.

Mõtlesin sellele, et mis saab siis, kui me seda maja ei osta ja taipasin, et jään sellele majale mõtlema ja seda igatsema pikaks ajaks. Tundus nagu meil pole muud võimalust kui see ära osta ja mõte sellest, et see maja ei saa meie omaks, tundus võõras. Sain aru ka sellest, et teist võimalust nii odavalt sinnakanti midagi osta me enam ei saa ja otsustasin maja nimel võitlema hakata. Saatsin pühapäeval maaklerile sõnumi, et oleme kindad soovijad ja pakkugu meile esimene aeg vaatamiseks, et keegi ette ei jõuaks ostusooviga. Õhtul saatsin ka laenutaotlused panka (megatark otsus, sest nagu järgnevate nädalate jooksul selgus, siis pangad on ülimalt aeglased). Esmaspäeval ootasin viisaka kellaajani ja helistasin maaklerile taas ning tuletasin talle meelde kes olen ja rääkisin, et käisime kohapeal maja väljast piilumas ja nunnumeetri lisamiseks mainisin mokaotsast kuidas meie lastele see maja ka nii väga meeldis ning kui väga nad tahaksid seal elada ja oleme üleüldse nii kindlad ostjad, et andku meile kindlalt esimene aeg. Maakler lubas tagasi helistada, kui on omanikuga rääkinud ja teada saanud, millal saab vaatama minna.
Kolmapäeval käisime maja vaatamas ja selgus, et saimegi esimese aja – olime kohal esimestena aga kohe pärast maakleri ja omaniku saabumist, sõitis ette järgmine vaataja. Kinnisvara on kallis ja hoiab kinni suurt summat raha, seega tavaliselt müüakse inimesele kes selle kõige kiiremini ära ostab või seda kõige suurema summa eest teeb. Võrdsete ostjate korral valib müüja tavliselt omale kõige sümpaatsema ostja. Raha, et teistest rohkem pakkuda, meil ei ole. Samuti pole meil nimetud summat kontol ootamas, et tehing kohe ära teha. Mul on ainult hea mees ja armsad lapsed seega tuli mul oma müügioskused käiku lasta ja lihtsalt “müüa” meie armast perekonda ja loota, et sellest piisab, et tugevamad konkurendid üle trumbata. Meie eeliseks oli see, et me saime esimese aja. Tänu sellele saime müüjaga kohe kontakti ja tema tegi meile majatuuri ning maakler võttis vastu järgmised (ja ülejärgmised ja üleülejärgmised jne kliendid). Majas ringi käies jutustasin, kuidas ma olen piltide järgi juba kõik ära planeerinud ja osades tubades rääkisin mida ja kuidas me teeksime. Kui müüja vabandas, et majas on palju tööd vaja teha, siis vastasin haleda häälega, et pole üldse hullu, ega me paremas seisus maja ei saagi vaadata, kuna oleme kahe lapsega ja pank annab meile väga väikese laenusumma ning see maja on meie ainus võimalus oma kodu saada. Rupert kommenteeris veel väga õigel hetkel, et talle nii meeldib see maja ja tema tahaks seal elada. Ta on meil selline väike südametemurdja ja tavaliselt sulatab kõigi südamed. Paar pärlikest veel ja olime müüja jaoks juba päris armsad. Ütlesin siis maaklerile ja müüjale sealsamas, et maja sobib meile ja me soovime selle ära osta. Tahame selle ära broneerida, et keegi teine seda ära ei ostaks. Saime kokkuleppele, et ühe päeva saame broneerida ilma broneerimistasuta, et ma saaks pankadega suhelda ja maad uurida ning järgmisel päeval (neljpäeval) teeme broneerimislepingu ja tasun broneerimistasu. Saime ka summas kokkuleppele ning traditsioonilise 10% asemel pidime maksma ainult 1000€. Minus tekitas suurt stressi broneerimise tähtaeg – kaks nädalat. Müüjal oli müügiga kiire ja ta tahtis sellest võimalikult ruttu vabaneda, seega 2 nädalat tundus talle mõistlik aeg. Ma olin kuulnud kuidas inimestel läheb mitmeid kuid laenu saamiseks ning meil oli aega ainult 2 nädalat… Me ei saanud seda aega eriti pikendada ka, kuna kaks kohviga meest olid valmis tehingu samal nädalal ära tegema. Omanik oli nõus need kaks nädalat ära ootama, kuna empaatilisest seisukohast eelistas ta ostjatena meid. Kahjuks ei tulnud mitte ühestki pangast mingit vastust selles osas kas saame laenu või ei. Selletõttu veetsime terve kolmapäeva Heikoga mõeldes kas julgeme riskida võimalusega, et maksame broneerimistasu aga pank ei annagi mingil põhjusel laenu (näiteks ostetava kinnisvara seisukord; lisaks olime kuulnud, et praegusel ajal ei anta eriti laenu ja ei osanud ette prognoosida mida need pangahärrad asjast arvavad). Lõpuks otsustasime, et suudame ilma selle 1000 eurota elada küll, soov maja saada oli seda riski väärt. Helistasin neljapäeval maaklerile ja palusin saata lepingu. Soovisin täpsustada lepingu tähtaega kuna ma olen kuulnud kuidas inimesel kulub mitmeid kuid laenu saamiseks, kuna mõni paber võtab kauem aega kui teine ja palusin teha see vähemalt 3 nädala, ideaalis ühe kuu peale. Ilmselt oli see müüjale väikeseks häirekellaks, sest samal õhtul saime maalkerilt kõne, et omanikul on nii raske – kuna me olime kõige sümpaatsemad ostjad siis ta eelistab ta meid, aga meiega on see risk, et äkki hakkab panga poolt asi venima ja ta tahab ikkagi müügiga lähiajal ühelepoole saada. Kui selgub, et me ikkagi ei osta seda maja, siis need 1000€ ei ole tema jaoks väärt seda, et ta peab uuesti hakkama ostjaid otsima. Hetkel on tal kaks pakkujat, kes oleksid nõus tehingu koheselt ära tegema, meie aga oleme mõningase riskiga valik ja müüja soovis (võimaliku luhtunud tehingu kompensatsiooniks) saada broneerimistasuks 3000€. Südamest käis jõnks läbi, kuid manasin ette oma pokkerface (eee, pokervoice) ja vastasin, et pole probleemi, teeme 3 tonni (kuni lepingu allkirjastamiseni oli meil aega Heikoga mõelda ja otsustada kas jugeme ka 3000€ maksta, teadmata kas saame ikka laenu.) Maakler lubas saata lepingu reedel. See andis meile ca 24h otsustamiseks.

Kuigi koroonaaegne laenusaamine tundub üsna 50/50 olevat, otsustasin selle pinnalt, et “jänes šampust ei joo”. Miks me ei peaks laenu saama? Me ei küsi pool miljonit, sissetulekud on antud laenusummaks täiesti okei, maksekäitumine on hea ja mis kõige tähtsam: Kallis universium, ma väga tahan seda maja, palun võimalda mul see endale osta. Otsustasime, et maksame selle 3000€ ja küll kõik läheb hästi, miks ei peaks? Jäin lepingut ootama, kuid sain hoopis maaklerilt kõne milles ta teatas, et majale tehti suurem pakkumine ja pakuti +10 000€ hinnale otsa.
See oli raske kõne. Me olime end juba viinud sellele lainele, et sellest saab meie maja. Nüüd järsku võetakse see mu käest ära. Ma sain müüjast aru ega olnud ta peale pahane (küll aga kurb), et ta valib suurema rahasumma. Mul tuli otsustada kas pakkuda sama summa või anda loobumisvõit. Ma ei saanud sama summat pakkuda, sest:
1) Ma ei taha sattuda mingisugusesse enampakkumise seisu. Ma ei hakka kedagi rahaga üle trumpama, see ei ole mulle lihtsalt aksepteeritav. Kui on nii, et keegi pakub rohkem, siis see tähendab, et see ei olnud lihtsalt meie maja… Meie maja oli turul teise hinnaga. Sellest on küll kahju, kuid nii on.
2) Ma ei olnud valmis selle maja eest suuremat summat maksma. Kuna maja taastamisele kulub sama suur summa kui uue ehitamisele, oli esialgne küsitav hind meie jaoks õiglane.
3) Suurem summa tähendaks uut laenutaotlust ja me olime paar tundi tagasi saanud esimese vastuse kus küsiti lisadokumente. Oli arusaadav, et esitades uue laenutaotluse ei saa me kahe nädalaga laenu ja jääme sissemakse rahast ilma.
Mul ei jäänud üle muud, kui majast loobuda (seda mu käest otseselt ei küsitud, et kas maksate rohkem või müüme teisele, aga see oleks olnud ainus asi mida ma oleksin saanud vastata, et maja meile müüdaks.)
Tundus uskumatu, et maja mis oli meil käeulatuses olnud, läks järsku ära. Maakler lohutas, et kui uus ostja hakkab nüüd hoopis oma esialgsest pakkumisest alla tingima või vassima, siis pakub müüja maja uuesti meile ja saame selle kohta infot teisipäeval. Aga kui suur see tõenäosus on? Otsustasin lootma mitte jääda, kuid saatsin mõtteis universumile sõnumi, et kui maja vabaneks ja taas meile müüdaks, oleksin väga tänulik ja õnnelik.
Ootamatult sain juba laupäeval kõne, kus maakler ütles, et teine ostja oli hakanud muud juttu rääkima ja asi hakkas segaseks kiskuma ning kaalukauss oli taas meie poole kaldu. Ma ei suutnud sel hetkel uskuda, et nii läks ja te ei kujuta ette seda tunnet mis mind valdas. Leppisime kokku, et maakler saadab meile uuel nädalal broneerimislepingu.

Esmaspäeval (laenutaotluste saatmisest 1 nädal) sain broneerimislepingu mis oli kaheks nädalaks, kuid kuna see kattus kuu lõpuga, siis tehti leping 1.detsembrini mis andis meile aega 2nädalat +1 päev. Kogu see ülalkirjutatu oli meile ajaliselt tohutult suureks abiks. Saime tänu sellele peaaegu 1 nädala juurde. Korra veel kogelesime, et mis me nüüd maksamegi ära 3000€ aga kuna mina olen meist kahest see, kes julgeb võtta suuremaid riske (kuid olen siiski väga realistlik ja kahe jalaga maa peal) ja arvasin, et me peame riskima ja siis saame ka selle maja, siis läksime edasi minu emotsiooni pealt. No tunne oli lihtsalt selline, et me peame saama! Allkirjastasime lepingu, kandsime raha üle ja jäime pangapoolseid kirju ootama. See oli ka nii ootusärev aeg, sest pank võttis ikka mõnuga aega. Ma muudkui ärgitasin neid, et andke mulle nimekiri kõigest mida vaja, ma saadan ühekorraga ja teie menetlete ühekorraga aga seda küsimust eirati ja küsiti ikka igat dokumenti ühekaupa. Igatahes mingi ime läbi me jõudsime aega ja saime positiivse laenuotsuse 1. detsember ning sealt edasi 3 päeva notariaega oodata oli omanikule sobiv. Seega nagu te nüüd ise aru juba saate – ME OLEME MAJAOMANIKUD! Küll täielik uberik ja te kukute pikali kui te neid majapilte näete aga minu peas on visioon lõpptulemusest ja see on imeilus! Meile meeldivad projektid, väljakutsed ja midagi päris oma kätega luua :)

Nüüd ma ootan kannatamatult kevadet, et saaks hakata tööd tegema ja oma tulevase kodu kallal nokitseda.
PS! Ma ei kasuta täna originaalpilte, sest maja antud seisukord paneks teid pead kratsima miks me ometi seda nii väga tahtsime. Jagan pilte siis, kui oleme seal natukenegi oma käed külge pannud :)

Käed tolmuseks!

Kui vana soovimatu mööbel (st. kogu sisustus) korterist välja sai, algas töö. Kõigepealt võtsime üles kõik põrandaliistud, kogu laminaadi, kiskusime maha tapeedi ja võtsime eest kõik uksed. Kokku saime 6 kihti erinevat tapeeti, millest kõige alumine oli ajalehtede kiht. Heikole jäid kohe silma ja meeldisid väga auto müügikuulutused. “KUI ODAVAD AUTOD!” ütles ta vaimustunult :D
Ja tutvumiskuulutuste üle saime korralikult naerda.

Kuna korter vajas nagunii korralikku remonti ja kõik vajas väljavahetamist, otsustasime natuke rohkem investeerida ja KÕIK ümber teha. Kahetoaline, läbikäidava elutoaga ehk ühe magamistoaga korter ei tundu olevat kõige mõistlikum korter noorperele. Kui me peaks Heikoga lapse saama, siis peaksime ka üsnapea välja kolima, sest sinna korterisse kolmekesi kauaks ei mahu. Otsustasime korteri ümber teha enda vajaduste järgi.

Samm 1. Seinad maha.

Teate, see postitus on mõnda aega draftis istunud ja ma olin seal pikalt-laialt kirjutanud mida, kuidas ja kuhu me ehitame. Täna postitust üle lugedes otsustasin, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ning otsustasin, et sellest tuleb hoopis fotopostitus.

Esimesed löögid ehk enam ümber mõelda ei saa.

Köök on vaba :)

Tadaa!

Paljud küsisid meie käest miks me võtame nii head seinad maha? Esiteks – muud moodi sa uusi seinu ei ehita/seinu ei nihuta. Teiseks, juhtmed olid omadega täiesti läbi. Magamistoas plahvatas kahe päeva jooksul kolm lambipirni ja suure tõenäosusega oleks need juhtmed varem või hiljem tekitanud korteris tulekahju. Juhtmed omakorda olid seina sees kinni ja kõiki seinu oleks pidanud nende kätte saamiseks osaliselt lõhkuma. Kolmandaks, need seinad olid just oma tähtaega ületamas. Ühest otsast pudenes, köögis ja vannitoas hakkas vaikselt niiskuse tõttu hallitust üles võtma. Ja neljandaks – me lubame, et asemele ei tule paberist seinad.

Magamistuba seinaga

Magamistuba ilma seinata

Nii näeb välja lootus :)

Täna avastasin, et ma ei ole tööhoos väga palju pilte teinud. Saan teile veel näidata ühte “karpi” mis oli meie vannituba. Nõuka ajal ehitatud majadel on kõigis korterites sellised karbid. Karbid tehti tehases valmis ja hiljem tõsteti kraanadega majadesse sisse. Meie lammutasime selle loomulikult ära.

Sellest hetkest oli korter niiii must ja tolmune. Korraks tuli peade kohale must pilv ja ahastus. Igakord kui väljas käisime, pidin terve trepikoja ära pesema (sest elame viimasel korrusel ja lifti meil pole). Ehitusprügi ei tohi tavaprügikasti visata, äravedu kallis. Nii jätsime selle prügi korterisse ja mu onu viis seda tasapisi enda maale, kus kasutas seda välitöödes (killustik, täide jne). Nüüd on nende protsessipiltide vaatamine väga innustav – kui kaugele me oleme jõudnud!

Kes vaatab pilte šokiseisundis, siis laske ma rahustan teid maha. Enam ei ole üldse nii hull seis. Selleks, et läheks paremaks, peab minema hullemaks! Tõsijutt! Nüüd on palju parem.

Aga pilte sellest juba järgmine kord :)

Remont – the beginning

Siin on teile lubatud remondinurk.

Jaanuariks saime oma kauaoodatud korteri kätte. Korter on pisike, ümmarguselt 40m², läbikäidav, kahetoaline. Tegu on vana korteriga, vanas majas, mis ehitati 1960-datel aastatel. Paistab, et muud peale tapeedi vahetuse ja laminaadi maha panemise 2000-date alguses pole korteris tehtud. Seegi oli tehtud võimalikult odavalt – ise tehtud, “hästi tehtud”. Näiteks ei takistanud laminaati maha panemast see, et põrand paaris kohas kriuksus. Tapeedi panekul ei hakatud aega ja energiat raiskama vana tapeedi maha kiskumisele vaid sai juba olemasolevale tapeedile peale pandud. Vannituba sai üldmulje parandamiseks põrandale vaiba ja seina pildi. Ja nii edasi. Nagu pesemata hammastega nätsu närimine. Hambad mädanevad suus aga hingeõhk on hea. Petab ära küll.
Seda kõike ma teadsin ka ette oodata – korter on halvas seisus. Ometi õnnestus mu emal see korter välja üürida ja nii elas seal sees aastaid üks noormees. Tegu oli sellise vaikse, tagasihoidliku, kitsi ja nagu hiljem välja tuli – räpase noormehega. Üürnik armastas privaatsust ja ei soovinud et ema korterit külastaks ja sai kõik need aastad emaga kokku kusagil linnas, maja ees, pargis vms. Kui me lõpuks korteri kätte saime, saime aru miks!!
Ohhsamumeie! Appi-appi, mida ta korteriga tegi!?!?!! Õudukas!
Mis seisus ta selle korteri meile tegelikult jättis, ma ei teagi. Mu ema ütles, et tal oli häbi sellist korterit mulle anda ja käis enne mitu korda koristamas ja kilekottideviisi prügi välja viimas. Uskumatul kombel pole minu “enne” pildid selle korteri madalpunkt. Esimene samm oli kõik mööbel kokku kraapida ja korterist minema viia.

Magamistuba

Magamistuba nägi kõige parem välja. Kui katkised ribikardinad eest ära võtsime ja voodi toast minema viisime, meenutas see kõige rohkem elamiskõlblikku tuba. Tagant järgi mõtleme, et see on vist ainult tänu sellele, et too kutt kasutas tuba panipaigana/laoruumina ja ei kasutanud seda igapäevaselt. Iseenesest oli ka elutoal potentsiaali, kuid see juba karjus et vajab remonti. Keset elutuba olid omal ajal laes olnud kardinapuud kardinatega, et eraldada esik ja elutuba, luues nii pisikese koridori kööki. Terves korteris olid ees vanad aknad mis olid kõik need aastad pesemata, ja aknalaudadel oli korralik tolmukiht ning erinevate putukate surnuaed. Aknad olid samuti originaalid ja puhusid ilmselgelt läbi. Selle vältimiseks oli aknaraamile paigaldatud kleeplinti – nii ei puhu tuul sisse.

Nähes kööki vajus mul suu ammuli. Okei, köök on väike, selle elan üle. Vana külmkapp – arusaadav. Aga kõik muu!
Valamukapp… ära lagunemas… korra aevastad ja see on läinud. Toolid… miks need üldse seal, mitte prügimäel on? Köögilaud… plaat ja üks jalg – mis ei ulatugi plaadini! :D Laua ja lauajala vahel on puublokikesed kokkuklopsitud, et teha tasa puuduolevad sentimeetrid. Kardinad, katkine aknaklaas, väljaulatuvad torud… Köögi ees oli ka klaasiga uks. Miinus klaas. Ainult klaasiauk ja selle ees järjekordsed kõverad ribikardinad.

Poiss oli kitsi ja hoidis veeraha kokku ning käis pesemas ainult tööl. Vett lasi ta vetsus peale ainult siis kui käis number kahel (ma arvan). Mida ta vanni ja kraanikausiga tegi, ma ei tea. Tuli välja, et aasta enne välja kolimist läks vannitoas lambipirn läbi ning ta ei vahetanud seda ära. Tal oli kahju selle peale raha kulutada, aga boonuseks oli kahtlemata see, et ta ei pidanud enam vannituba vaatama, ega selle seisukorraga silmitsi seisma. Kui te olite šokis köögi piltide peale, siis vannitoa pildid… Ma arvan, et iga teine inimene oleks käed üles tõstnud, selja pööranud ja minema kõndinud. Minus tekitas vaatepilt külmavärinaid, ahastust ja suuammulisust. Haisu ei olnud võimalik üles pildistada, kuid oma fantaasia kasutamine on lubatud!
Nõrganärvilistele mitte soovitatav ;)

Meil oli ees 3 valikut:

a) Korterist loobuda. See oleks tähendanud üürikorterit ja kunagi tulevikus oleks ema ehk ka pakkunud uut korterit, kuid millal täpselt, kui suurt ja millises asukohas? Selle variandi valik tundus mulle liiga rumal.
b) Korter vastu võtta ja maha müüa. Müük oleks aega võtnud aasta kindlasti, selline peldik isegi kaks, või kuni ma ise hinda langetaks.
c) Korter vastu võtta ja teha remont.

Mina arvan, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Jah, korter ei ole parimas seisus, kuid natukene vaeva ja investeerimist ning nii valmibki üks kodu! Ei üürikorterile, ei pangalaenule, vaid natukene higi verd ja pisaraid (pisarad tulevad vist finishis rõõmupisarate näol) ning voilaa!

Tänaseks on kõik see mida pildil näete, korterist läinud ning neid pilte näha oli ülimalt tore. Sain endale meelde tuletada kust alustasime ja sain natuke perspektiivi sellest kus oleme. Mul läks meelest kui palju meil tehtud on, kuna me ei ole lõpptulemusele veel lähedal. Aga tore oli näha, et me ei ole ka nii lähedal algusele, kui mulle senini tundus.

Uued pildid ja juttu sellest mida me ära teha oleme jõudnud, tuleb üsnapea!