Ma avastasin hiljuti, et olen unustanud kirjutada tööst. Parandan selle vea, kuid kuna tegu on juba möödunud sündmustega ja/või vanade uudistega on mul igasugune tuhin vaibunud ja kirjutan lühidalt. Pärast seda kui olin õnne proovinud Iiripubis (lugeda saab siin), olin mõnda aega tööta. Saatsin palju CV-sid ja Janar aitas mul otsida tööpakkumisi, saates mulle linke. Minu jaoks ei ole aus töö häbiasi. Ma võiksin rikaste inimeste tualettruume ka küürida, kui ma selle eest head raha saaksin. Küll aga on kolm tööd mida ma mitte kunagi ei teeks: Aktiivne müük (inimestele asjade pähe määrimine, nii telefonitsi kui tänaval), enda müümine (mõnes riigis on ka see aus töö) ja ükskõik mis töö tapamajas, olgu see nii aus kui tahes. Kui Janar saatis mulle tööpakkumise flaierijagajana, ütlesin, et sinna ma ei kandideri, sest ma niikuinii ei taha seda tööd. Janar pushis, et saada-saada ja ma siis saatsin-saatsin. Saingi järgmisel päeval telefonikõne kus paluti kohe tööle tulla. Mõtlesin et proovin, sest raha oli vaja. Kuna tegu oli afterparty baariga pidin töötama öösiti 00-06 või 02-08. Töö ülesandeks oli inimesete baari “sisseviskamine”. Töö oli kohutav!
1. See oli aktiivne müük. Ma vihkasin ennast, et ma inimesi tüütan ja vihkasin neid inimesi.
2. Töötunnid ajasid mu unegraafiku sassi!
3. Öösiti oli MEELETULT KÜLM, mul ei olnud korralike talveriideid ning ma praktiliselt seisin terve öö. Kaalusin tõsiselt osta pläsku ja tööl jooma hakata.
4. Samal ajal olid meil kodus radikad katki. Pärast ööläbi külmetamist läksin jääkülma tuppa ning ei teadnud kas peaksin magama jopega, vaiba all, riidekapis hilpude vahel või jooma hakkama.
5. Koguaeg oli pime (ja külm). Ma töötasin öösel, magasin maha terve päeva ja ärkasin siis kui jälle pimedaks läks.
Pärast teist või kolmandat päeva olin masenduse äärel, väsinud, haiglane ja meeletult kurb. Otsustasin “poppi panna” ja helistasin ülemusele teatades, et olen haige ning tulen homme. Ülemus mõtles natuke ja küsis: “Aa, oota, kes sa oles? Kus sa töötadki? Aa, väljas. Nojah. Helista siis kui tahad tööle tulla.” Kuna ma rohkem ei tahtnud siis ma ei helistanudki.
Enne Eestisse lendamist käisin töövestlusel linnagiidi ametikohale. Töövestlus läks väga edukalt, tööandja oli imestunud, et ma eelneva (giidi) töökogemusega olen ning kolme keelt puhtalt räägin (eesti, vene ja inglise). Noh, see et ta nii imestunud oli, näitab mulle, et ma olen taaskord ülekvalifitseeritud. Huvitav mida need ühekeelsed kogemuseta ajaloovõhikud inimestele rääkima hakkavad? Kuna keegi ei käse mul eluaegset vannet ja kolm tilka verd anda, otsustasin tööpakkumise vastu võtta. Teatasin neile, et alustan tööga jaanuaris, siis kui Tallinnast tagasi olen. Tagasi tulles oli mul selle “korteriga” (ikka Siber) probleeme ja ma ei saanud tolle härraga kontakti enne jaanuari keskpaika. Nüüd käime kord nädalas linnas jalutamas, et paika panna peatumispunktid ja muu vajalik. Ei tahaks uskuda, et minu kalender ajast eest on, kuid see näitab et käes on juba veebruar. Ma kardan, et ma jõuan enne rasedaks jääda, sünnitada ja lapse suureks kasvatada, enne kui see töö lõpuks pihta hakkab. Õnneks sain üleeile kätte ühe ukraina daami kes omab koristusfirmat (tänud Jirkale, kes seda blogi ei loe, sest ta ei oska eesti keelt!) ja käisime eile vaatamas objekti, kus mul oleks võimalik lisaraha teenimiseks tööl käima hakkata. Täna on esimene tööpäev. Hip-hip-hurraa! Nagu ma juba ennist ütlesin – mina ausat tööd ei häbene ja olen oma koristaja töö üle väga õnnelik. Usun, et seal kus on, sinna annab universium juurde. Teen kõvasti tööd ja loodan varsti kahe jalaga tugevalt maa peal seaista. Jään ootama, et see mees ka oma firma alustatud saab, sest see giidi töö paisab samuti hea lisaraha teenimisvõimalusena. Mul on tööga alati selline suhe olnud, et mida rohkem, seda uhkem.
Hoidke mulle täna pöialt ka, mu armsad!
Annika North 