Hei-hei! Ma arvan, et võlgnen teile selgituse miks mind enam nii tihti blogimas ei näe. Südames blogin iga päev – iga kord kui juhtub midagi põnevat või mõtisklen huvitavatel teemadel, tahan sellest blogida. Peas sean kõik laused ritta ja kujutan ette milliseid nalju ma teeks ning olen iga kord jumala kindel, et kui ükskord koju jõuan siis seda ma ka kindlalt teen. Koju jõudes aga on mul vaid üks soov – ma-ga-da! Hommikul ärkan täpselt nii palju varem, et teha kõik vajalikud asjatoimetused ja blogimiseks aega ei jää. Siis töötan peaaegu teve päeva – keset päeva on mul 4 tunnine auk mida kasutan tavaliselt koristamiseks, pesu pesemiseks, dušši nautimiseks ja söömiseks ning aeg-ajalt ka lõunauinakuks. Öösel koju jõudes olen surmväsinud ja vajun oma voodi embusesse. Kuid südames ma blogin. Iga jumala päev! Käes on mai, minu lemmik kuu! Või vähemalt üks neist. Ilmselgelt on üheks põhjuseks minu sünnipäev! Teine põhjus on ilm. Enamus ajast on väljas soe ja päikseline. Mai on alati täis lootust ja ootusärevust. Fantastiline kuu! Ja juba paari päeva pärast lendan Soome, näen Heikot, seejärel sõidan Eestisse ning näen pere ja sõpru. Ei saa salata, kuid loodetavasti valatakse mind üle ka õnnitluste, lillede ja kinkidega. (Mingil veidral põhjusel ootan ka üllatuspidu, kuid tean, et mu sõbrad ei taipa elusees seda mulle korraldada.) Ma arvan, et sel aastal on mu sünnipäev üks vingemaid mis mul olnud ja tulemas on. Ma pean oma sünnipäeva välismaal (tõsi, üks aasta olin sünnipäeval Kreekas, kuid see erit ei loe, sest olin seal turistina, perega ning vaid nädala), kõik mu vinged välismaa sõbrad on kohal, ma elan jumala püssis korteris mis loob kahtlemata ülimõnuse õhkkonna. Vanemaks saamist ei oota ma enam aastaid, ent hirmu ma selle ees ka veel ei tunne, sest vanus on minu jaoks pigem vaid number. Kuid väga äge, et ma nii erilisel sünnipäeval just 25 saan. Mul hakkavad peas juba kõik sünnipäevad sassi minema, kuid see sünnipäev jääb mulle kahtlemata elu lõpuni meelde.
Annika North 