Üks pisike postitus siia pika tühjuse vahele.

Ups, blogimisse tuli jälle paus! Ma juba augustis proovisin end käsile võtta ja kirjutada uus postitus, kuid tahtsin hirmsasti kirja panna ka vahele jäänud 2 kuud. Kirjutasin ja kirjutasin, kuid lõppu ei paistnud. Koguaeg kirjutasin juurde, sest mida rohkem aeg edasi seda rohkem oli mida järgi kirjutada. Triine muudkui küsis ja ootas millal tuleb uus postitus. Juulis ma ei leidnud Heiko kõrvalt aega ja ei olnud ka suurt tahtmist – nii hea oli üle pika aja taas koos olla! Ka teisest riigist tagasi koju kolimine nõudis palju aega. Mitte niivõrd kolimine ise, kuid sisse elamine ja vaimselt tagasi õigele lainele saamine. Augustis, kui leidsin end Triinega lobisemas veinipokaali taga, lubasin, et esmaspäeval tuleb. Ei tulnud. Elasin ikka veel sisse, kohtusin sõpradega, tegelesin tööga jne. Oktoobris väitsin kindlalt, et võtan ennast kätte ja postitan oma mustandi ära, kuid selleks ajaks oli juba nii palju uut ja põnevat toimunud, et ma lihtsalt ei jõudnud järgi kirjutada. Novembris uskusin isegi, et varsti postitan ära ja andsin Triinele taas katteta lubedusi: “varsti tuleb!”.

Hiljuti otsustasin, et tühja kah!, jäägu see mustand mustanditesse, ma alustan tänasest.
Et mu jutt mitu kuud hiljem segane ei tunduks ja ma teile päris kontvõõras poleks (oi, kui palju on vahepeal toimunud!) aitan teid väheke järjele, kuid muud lüngad täidan sisse omal ajal. Olen taas Eestis tagasi ja otsustasin, et ei naase veel tagasi muuseumisse tööle, vaid proovin tööalaselt midagi muud. Nüüd töötangi Ülemiste keskuses olevas riidekaupluses vanemteenindajana. Oma tööst ma teile edaspidi ei kirjuta, sest usun, et kõik mu kolleegid on ära teeninud privaatsuse, olgugi, et te neid ei tunne.

Mul on oma korter, kus elas veel üleeilseni sees üürnik (sest tal polnud varem võimalust mujale kolida ja kuidas ma viskan inimese tänavale?). Meie oleme senikaua elanud mu ämma juures, kellega saan õnneks ka suurepäraselt läbi. Kahjuks meie “jõuluks koju” ei saa, sest enne sisse kolimist vajab korter remonti. Kindlasti teen “enne” ja “pärast” pildid ja blogisse tuleb ka väike remondinurk.

Kui tihti ma nüüd blogima hakkan, või kauaks ma selle taas unarusse jätan, ma ei tea. Ma tõesti tahaks jälle aega leida et kirja panna kõik oma mõtted ja jagada teiega oma rõõme ning muresid, kuid praguse elutempo ja -viisiga ei kujuta ma ise ka ette kui tõenäoline see on. Siis kui mul blogimine omal ajal unarusse jääma hakkas (see oli vist märtsis) oli blogi viimane on-line asi mis soiku jäi. Tänu halvale internetile, unevaegusele, kolmele töökohale, ja sõpradega väljas käimisele jäi mul arvutile väga vähe aega. Sellest tingituna olen tänaseks täielikult võõrdunud facebookist, internetist ja kahjuks ka blogist. Ilma igasuguste probleemideta unustan maha telefoni ja kui mul telefon kaasas ongi, siis vedeleb see mul töökapis või käekotis kus ma ei kuule seda helisevat ja terve päeva jooksul ei tule mulle meeldegi kontrollida vastamata kõnesid. Sõbrad on hädas, et mind ei saa enam üldse kätte, kuid pean tunnistama, et olles tehnikast vaba on mu õlult langenud ka virtuaalne koormus ja surve olla on-line ja see tunne on vabastav ning õnnelik. See on ka üheks põhjuseks miks… ei! see on ka peamiseks põhjuseks miks ma blogin alles detsembris. Raske oli sundida ennast arvuti taha istuma aega “raiskama”.
Ja hoolimata sellest, et mul nüüd pikast istumistest tagumik valutab ja jalad surnud on, tunnen ma end väga hästi, et üle pika aja ühe postitusega maha saan. Loodan seda varsti korrata.

Läksin lisatööna ka vana ameti peale tagasi, ehk teen aeg-ajalt tööd ka giidina ning reisisaatjana. Detsembris lähen Lapimaale ja uuel aastal ootavad ees London, Praha, Riia, Vilnius ja paljud muud ilusad linnad millest tahan teile kindlasti kirjutada ja pilte näidata. Täpsed linnad olenevad muidugi nõudlusest, milliseid reise ostetakse ja millised grupid saavad täis. Ja kes teab, kui olete reisile minemas, siis ehk kohtume ;)

Kahjuks kaob blogist ära Praha šnitt, kuid ma loodan siiralt, et kõik kes te olete selle eelneva aasta jooksul minu tegemistel silma peal hoidnud, teete seda ka edaspidi hoolimata sellest, kas elan väljamaal või siinsamas, armsas Eestis.

Tulevikuplaanid

Tänaseks on mu “tulevikuplaanid” paigas ligi kuu ja seda kirja pannes tundub justkui poleks see enam uus info. Tegelikult pole ma oma plaane kellelegi veel avaldanud ja see peaks kõigile olema update. Kuigi mul on oma peas kõik selge,  meeldiks mulle siiski see kõik kirja panna ja teistelegi kuulutada. Veel Tallinnasse sõites ei olnud ma kindel mis minust saab ja mida ma edasi teen. Kaldusin kõvasti Prahasse jäämis poole ja arvasin, et tulen koju Heikot veenma ja Heikoga kaklema. Ma tahtsin, et Heiko tuleks minu juurde Prahasse elama, sest Prahast lahkumine tundus võimatu. Koju saabudes ei olnud mul südant ega tahtsist meie ilusat aega ära rikkuda ja otsustasin sel teemal rääkida viimasel päeval. Selle asemel tabas mind aga Heikoga koos Tallinnas olles “selgushetk” ja  ma taipasin, et Prahas elamine on minu jaoks iseenesest mõistetavaks muutunud. Ma olen olnud isekas ja egoistlik. Ma olen ju koguaeg teadnud, et Heiko ei taha Prahasse kolida. Ma oleksin pidanud olema tänulik, et Heiko üleüldse lasi mul, oma abikaasal, üksinda välismaale kolida ja täita oma unistus elada ja töötada välismaal. Mina aga hakkasin ahnitsema ja tahtsin veel ja veel ning rohkemgi veel. Kui Heiko tuli mulle vastu ja ma sain aastaks Prahasse kolida, oleks ainult aus, et mina tulen augustis-septembris tagasi. Nii ma ei hakanudki Heikoga kaklema ja vaidlema vaid otsustasin tagasi koju tulla. Tõtt-öelda, kuigi see kõlab imalalt, ei ole mul vahet kus ma elan, senikaua kuni me oleme Heikoga koos ja õnnelikud! Nüüd hüppan elevusest ühelt jalalt teisele ja ei suuda oodata, et tagasi koju saaks, sest naastes hakkame kõpitsema oma korteri kallal. Meie oleme ühed õnnelikest kes ei üüri korterit vaid kes omavad päris oma korterit. Meil veab ka sellega, et meil pole koormavat pangalaenu, meie kodu on 100% meie oma. Oleme Heikoga mõlemad head töömehed/remonditegijad ja oma kodu ümberplaneerimine ja ehitamine tundub väga tore (kuid ka väsitav) ettevõtmine. Otsustasime Heikoga, et meil oleks varsti aeg lapsi saama hakata, millest ka tuhin korter ümber teha: elutuppa viia/ehitada avatud köök ja köögist teha lastetuba. Prahas olles on minu missiooniks raha kõrvale panema hakata ja vaikselt Eestisse tööd otsima hakata. Ainus asi, mille ma Prahasse kolimisega ära rikkusin, oli mu karjäär, mida mul enam pole! Õnneks olen ma “ellujääja” ja isegi kui pean alustuseks tööle minema Selerisse kassapidajaks, olen ma kindel, et üsnapea saan ma end taas järjele ja mu karjäär kas jätkub või alustan edukalt uut!   Ausalt, ma ei suuda oodata millal ma koju naasen!

Ei saa eestlane Eestita.

22. mai oli see kaunis päev mil saabusin kodumaale. Kolmapäeva õhtul kell 9 läks mu lennuk ja olin lennujaama minemisega veidi hooletu ning jõudsin sinna vaid 10 minutit enne check-ini sulgemist. Raske kivi langes südamelt ja sain hakata taas rahulikult hingama alles siis kui hoidsin oma pardakaarti käes. Sellest piisas kui Heiko oma lennukist maha jäi, mul pole plaaniski seda korrata ning omal nahal tunda (Sellest kirjutasin siin). Terve lennuaja lugesin raamatut (Game of Thrones) ja mu kahetunnine lend tundus kestvat vaid pool tundi. Lennuk startis, lendas veidi ja siis juba maandus. Südaööl maandusin Helsingis ja Heiko pidi mulle lennujaama vastu tulema. Olin natuke pettunud kui teda seal ei olnud. Kas ta tõesti jääb tuimalt hiljaks? Me pole teineteist 4 kuud näinud ja ta ei suuda isegi õigeks ajaks lennujaama tulla. Kui olin 40 minutit oodand, koukisin välja oma Eesti SIM-kaardi ja helistasin Heikole, et aru pärida. Heiko häälest oli kuulda pahameelt ja imestust, et miks ma talle helistan, ta on ju roolis!? ” Ma sõidan. Sa jõuad ju kell 1 lennujaama…” Tuleb välja, et Heiko ei ole hooletu ega mölakas vaid lihtsalt loll (ma ütlen seda armastusega). Ta suutis internetist välja lugeda, et ma saabun 1 tund hiljem, sest minu saabumise aja taga seisi +1
Igati aus viga, eks? Iga kord kui mina kuhugi lähen siis saabmise aeg on kirjas nii:
13:10+5-6,5-(2*5)+11*0+1+2-4+0,5

Ei, ega ma pahane ei olnud – eksimine on inimlik ja mina sain veel aega, et oma raamatut lugeda. Teadsin, et Eestis, kui ma kõiki kalleid näen, ei tule raamat mulle meeldegi! Heiko oli päeval mulle lasanjet küpsetanud, niiet kui tema juurde jõudsin, ootas mind ahjus soe söök. Jää või elu lõpuni välismaale elama, vot kui armsaks mees muutub kui igatseb. Ta on mul tubli iga päev, lihtsal ei taipa õigel ajal armsaid asju teha. Kui neli kuud aega mõelda on, siis taipab! :D

Neljapäeval panin logistilise plaani paika ja panin kõik ilusti kirja, sest olin lubanud paljudele kokku saada ja nendega isegi mingid kuupäevad kokku leppinud, ise teadmata kas ma double-bookin. Enne Tallinnasse saabumist olin väga põnevil, et näha Vanalinna siluetti ja Tallinna panoraami, sest see loob alati kodu tunde. Mul oli peas selge pilt mida ma Tallinnalt ootan ja millist puhkust ma tahan –  jalutada vanalinna tänavatel, kohvikuterrassil veini juua, õhtuti pargis sõpradega aega veeta, Pirita jõe ääres pikutada, rattaga sõita ja rulluisutada ning sada asja veel.

wpid-20140601_184308.jpg

 

 

Prahas olles ma Eestit ei igatse, kohukeste järele ei isuta, Eesti keeleski ei mõtle, kuid siis kui ma reaalselt seal olin, tundsin, et olen kodus! Nagu naksti tuli meelde mis buss kuhu viib, kus mis tänav asub, mismoodi saab kõige kiiremini sihtpunkti jne. Hätta jäin ainult Eesti keelega aeg-ajalt. Kas ei tulnud mõni sõna enam meelde või riivas terve lause(ehitus) kõrva. Sõpradega suheldes kasutasin palju inglisekeelseid sõnu, sest need lipsasid nii loomulikult välja. Aeg-ajalt podisesin ka midagi Tšehhi keeles, mis samuti loomulikult välja lipsab (need sõnad mida me sõpradega tihti kasutame. Näiteks: aitäh, läheme, kuidas palun?, ole lahke, tšau, mis kell on? jne).wpid-20140523_205421.jpg

Minul isiklikul on ebamugav kui mul lipsab mõni Inglise- või Tšehhikeelne sõna suust välja, sest ma ei taha, et minust jääks mulje kui edevast ja uhkest väljamaaprouast. Justkui ma meelega püüaks vestlusesse sisse sokutada midagi võõrkeelset et ikka meenutada oma vestluspartneritele, et ma elan välismaal. Ma ei tea miks ja kust mul selline kompleks tekkis. Õnneks aja möödudes harjus mu aju ära ning leidis kõnekeskusest ka Eesti keele ning pani selle prioriteetkeeleks. Minul hakkas kohe palju mugavam suhelda ja usun, et ka vestulus partneritel oli hea, et nad ei pidanud oma aju pidevalt kahe keele vahel ümber lülitama.

wpid-20140526_123938.jpg

Ma arvasin, et Eestis on mul küll nii palju aega, et blogida, sest tööd ma seal ju ei tee. Aga minu õnneks ei olnud ikka küll. Koguaeg oli tegemist ja lõpuks jäi ajast puudugi. Sain tehtud peaaegu kõik mis tahtsin ainult rulluisutamine ja jalgrattasõit jäi tegemata. Minu lõppemotsioon külastusest jäi ülimalt positiivne – ma jäin nii rahule! Kui Prahas olles oli tunne, et ma ei taha enam koju tagasi, siis nüüd olen valmis sügisel tagasi koju tulema! Jään ainult pöidlad pihus lootma, et ka mu kallis töökoht jääb mind ootama.

wpid-20140528_181941.jpg

 

best. birthday. ever.

Ma ei hakka läbi lillede kirjutama ega ümber nurga seletama vaid ütlen ausalt – mulle meeldib kui ma saan sünnipäevaks midagi, mida mu hing ihaldab. Sel aastal taipasid mu sõbrad raha kokku panna ja mulle ühiselt osta kallim ja mulle südamelähedasem kink! Best birthday ever, right?

Janar, Jirka ja Lukas ostsid mulle Fifty Shades of Grey triloogia. Ja vibraatori. Fifty Shades of Grey vibraator oli nende poolt spontaanne lisa, minu wishlistis olid vaid raamatud.  Ma ei ole elus ühtegi vibraatorit omanud ja  ütlen ausalt, et ma ei tea mis ma sellega peale hakkan. Ei-ei, mitte et ma ei tea kuidas seda kasutada vaid ma ei tea kas ma peaksin selle alles jätma. Ah, esialgu jätan alles, ega see kellelegi mu sahti põhjas liiga ei tee :)

featured_books_fiftyshadesofgrey

fifty-shades-of-grey---classic-vibrator_a

Aaron, Brent, Chelsea, John, Nina ja Vick kinkisid mulle Game of Thrones raamatute komplekti. Komplektis oli 5 raamatut, sest viimased kaks ei ole veel väljas. Otsustasin alustada Game of Thronesiga, sest ei taha eriti Eestis Fifty shades of Grey lugeda. Raamat on väga kaasahaarav – hoolimata sellest, et ma olen sarja näinud, ei suuda ma raamatut käest panna, sest tahan teada mis edasi saab. Ma tean mis edasi saab, kuid ma soovin lugeda mis edasi saab. Tegu on fantastilise teosega – juba esimesest leheküljest alates on pea võimatu raamatu lugemine pooleli jätta.

A-Game-of-Thrones-The-Story-Continues-Volumes-1-5-6-Books-13140686-5Kui olen lugemisega ühele poole saanud (kokku sain 8 raamatut, raamaturiiulil on 2 veel ootel, seega veidi läheb aega) siis kindalt kirjutan ka oma ametliku arvamuse. Mis on suure tõenäosusega positiivne.

Kuna me töötame õhtuti, kutsusin kõik külla kella kolmeks, et mu kolleegid saaks vähemalt enne tööd meiega istuda. Janar rääkis neile Eesti traditsioonist sünnipäevalast toolil tõsta ja nii tõstetigi mind 25 korda õhku. Poisid said hea trenni, sest neid oli ainult 4 :D Ja mina tundsin end raske ja paksuna :D Oh, well… oodaku kuni ma 50 saan! Kui neil oli aeg tööle minna jäi järsku hirmus vaikseks. Osad ei olnud veel tulnud, sest nemad töötavad päeval, Lukas pidi korraks ära käima (ja jäi kadunuks hoopis kaheks-kolmeks tunniks) ning meie Janariga jäime kahekesi. Õhtuks liitusid meiega ülejäänud ning Lukaski tuli tagasi ning me läksime linna kokku saama mu kolleegidega kes olid selleks ajaks juba töö lõpetanud. Mul on nende kahe kuu jooksul nende inimeste vastu väga sügavad tunded tekkinud ja ma naudin alati meie koosveedetud aega, hoolimata meie tegevusest. Nad Tekitavad minus tunde, et ma olen armastatud ja et ma olen selle seltskonna oluline osa. Kui ma kunagi peaks tagasi koju kolima, pakin nad kõik kaasa! Tänu nii erilistele inimestele oli ka mu sünnipäev eriline ja lihtsalt parim!

Ükskõik kui vanaks ma saan – oma sünnipäeva ootan ma alati.

Hei-hei! Ma arvan, et võlgnen teile selgituse miks mind enam nii tihti blogimas ei näe. Südames blogin iga päev – iga kord kui juhtub midagi põnevat või mõtisklen huvitavatel teemadel, tahan sellest blogida. Peas sean kõik laused ritta ja kujutan ette milliseid nalju ma teeks ning olen iga kord jumala kindel, et kui ükskord koju jõuan siis seda ma ka kindlalt teen. Koju jõudes aga on mul vaid üks soov – ma-ga-da! Hommikul ärkan täpselt nii palju varem, et teha kõik vajalikud asjatoimetused ja blogimiseks aega ei jää. Siis töötan peaaegu teve päeva – keset päeva on mul 4 tunnine auk mida kasutan tavaliselt koristamiseks, pesu pesemiseks, dušši nautimiseks ja söömiseks ning aeg-ajalt ka lõunauinakuks. Öösel koju jõudes olen surmväsinud ja vajun oma voodi embusesse. Kuid südames ma blogin. Iga jumala päev! Käes on mai, minu lemmik kuu! Või vähemalt üks neist. Ilmselgelt on üheks põhjuseks minu sünnipäev! Teine põhjus on ilm. Enamus ajast on väljas soe ja päikseline. Mai on alati täis lootust ja ootusärevust. Fantastiline kuu! Ja juba paari päeva pärast lendan Soome, näen Heikot, seejärel sõidan Eestisse ning näen pere ja sõpru. Ei saa salata, kuid loodetavasti valatakse mind üle ka õnnitluste, lillede ja kinkidega. (Mingil veidral põhjusel ootan ka üllatuspidu, kuid tean, et mu sõbrad ei taipa elusees seda mulle korraldada.) Ma arvan, et sel aastal on mu sünnipäev üks vingemaid mis mul olnud ja tulemas on. Ma pean oma sünnipäeva välismaal (tõsi, üks aasta olin sünnipäeval Kreekas, kuid see erit ei loe, sest olin seal turistina, perega ning vaid nädala), kõik mu vinged välismaa sõbrad on kohal, ma elan jumala püssis korteris mis loob kahtlemata ülimõnuse õhkkonna. Vanemaks saamist ei oota ma enam aastaid, ent hirmu ma selle ees ka veel ei tunne, sest vanus on minu jaoks pigem vaid number. Kuid väga äge, et ma nii erilisel sünnipäeval just 25 saan. Mul hakkavad peas juba kõik sünnipäevad sassi minema, kuid see sünnipäev jääb mulle kahtlemata elu lõpuni meelde.