22. mai oli see kaunis päev mil saabusin kodumaale. Kolmapäeva õhtul kell 9 läks mu lennuk ja olin lennujaama minemisega veidi hooletu ning jõudsin sinna vaid 10 minutit enne check-ini sulgemist. Raske kivi langes südamelt ja sain hakata taas rahulikult hingama alles siis kui hoidsin oma pardakaarti käes. Sellest piisas kui Heiko oma lennukist maha jäi, mul pole plaaniski seda korrata ning omal nahal tunda (Sellest kirjutasin siin). Terve lennuaja lugesin raamatut (Game of Thrones) ja mu kahetunnine lend tundus kestvat vaid pool tundi. Lennuk startis, lendas veidi ja siis juba maandus. Südaööl maandusin Helsingis ja Heiko pidi mulle lennujaama vastu tulema. Olin natuke pettunud kui teda seal ei olnud. Kas ta tõesti jääb tuimalt hiljaks? Me pole teineteist 4 kuud näinud ja ta ei suuda isegi õigeks ajaks lennujaama tulla. Kui olin 40 minutit oodand, koukisin välja oma Eesti SIM-kaardi ja helistasin Heikole, et aru pärida. Heiko häälest oli kuulda pahameelt ja imestust, et miks ma talle helistan, ta on ju roolis!? ” Ma sõidan. Sa jõuad ju kell 1 lennujaama…” Tuleb välja, et Heiko ei ole hooletu ega mölakas vaid lihtsalt loll (ma ütlen seda armastusega). Ta suutis internetist välja lugeda, et ma saabun 1 tund hiljem, sest minu saabumise aja taga seisi +1
Igati aus viga, eks? Iga kord kui mina kuhugi lähen siis saabmise aeg on kirjas nii:
13:10+5-6,5-(2*5)+11*0+1+2-4+0,5
Ei, ega ma pahane ei olnud – eksimine on inimlik ja mina sain veel aega, et oma raamatut lugeda. Teadsin, et Eestis, kui ma kõiki kalleid näen, ei tule raamat mulle meeldegi! Heiko oli päeval mulle lasanjet küpsetanud, niiet kui tema juurde jõudsin, ootas mind ahjus soe söök. Jää või elu lõpuni välismaale elama, vot kui armsaks mees muutub kui igatseb. Ta on mul tubli iga päev, lihtsal ei taipa õigel ajal armsaid asju teha. Kui neli kuud aega mõelda on, siis taipab! :D
Neljapäeval panin logistilise plaani paika ja panin kõik ilusti kirja, sest olin lubanud paljudele kokku saada ja nendega isegi mingid kuupäevad kokku leppinud, ise teadmata kas ma double-bookin. Enne Tallinnasse saabumist olin väga põnevil, et näha Vanalinna siluetti ja Tallinna panoraami, sest see loob alati kodu tunde. Mul oli peas selge pilt mida ma Tallinnalt ootan ja millist puhkust ma tahan – jalutada vanalinna tänavatel, kohvikuterrassil veini juua, õhtuti pargis sõpradega aega veeta, Pirita jõe ääres pikutada, rattaga sõita ja rulluisutada ning sada asja veel.
Prahas olles ma Eestit ei igatse, kohukeste järele ei isuta, Eesti keeleski ei mõtle, kuid siis kui ma reaalselt seal olin, tundsin, et olen kodus! Nagu naksti tuli meelde mis buss kuhu viib, kus mis tänav asub, mismoodi saab kõige kiiremini sihtpunkti jne. Hätta jäin ainult Eesti keelega aeg-ajalt. Kas ei tulnud mõni sõna enam meelde või riivas terve lause(ehitus) kõrva. Sõpradega suheldes kasutasin palju inglisekeelseid sõnu, sest need lipsasid nii loomulikult välja. Aeg-ajalt podisesin ka midagi Tšehhi keeles, mis samuti loomulikult välja lipsab (need sõnad mida me sõpradega tihti kasutame. Näiteks: aitäh, läheme, kuidas palun?, ole lahke, tšau, mis kell on? jne).
Minul isiklikul on ebamugav kui mul lipsab mõni Inglise- või Tšehhikeelne sõna suust välja, sest ma ei taha, et minust jääks mulje kui edevast ja uhkest väljamaaprouast. Justkui ma meelega püüaks vestlusesse sisse sokutada midagi võõrkeelset et ikka meenutada oma vestluspartneritele, et ma elan välismaal. Ma ei tea miks ja kust mul selline kompleks tekkis. Õnneks aja möödudes harjus mu aju ära ning leidis kõnekeskusest ka Eesti keele ning pani selle prioriteetkeeleks. Minul hakkas kohe palju mugavam suhelda ja usun, et ka vestulus partneritel oli hea, et nad ei pidanud oma aju pidevalt kahe keele vahel ümber lülitama.
Ma arvasin, et Eestis on mul küll nii palju aega, et blogida, sest tööd ma seal ju ei tee. Aga minu õnneks ei olnud ikka küll. Koguaeg oli tegemist ja lõpuks jäi ajast puudugi. Sain tehtud peaaegu kõik mis tahtsin ainult rulluisutamine ja jalgrattasõit jäi tegemata. Minu lõppemotsioon külastusest jäi ülimalt positiivne – ma jäin nii rahule! Kui Prahas olles oli tunne, et ma ei taha enam koju tagasi, siis nüüd olen valmis sügisel tagasi koju tulema! Jään ainult pöidlad pihus lootma, et ka mu kallis töökoht jääb mind ootama.
Annika North 