Teekond: autism, puude määramine, rehabilitatsiooniteenused.

Minult on palju küsitud kuidas meil Lukasega läinud on ja olen lubanud neile kõigile sellest blogis kirjutada. Paraku on mul vahel väga rasked blondid hetked ja ma ei saanud pikalt enda blogisse sisse, sest parooliga oli error, selle vahetamisest ei tulnud midagi välja (ära küsi miks, ma ei saa ise ka sellest aru) ja siis ma lihtsalt ei viitsinud sellega jännata. Igatahes – hakkama sain(!) ja panen rõõmuga kirja kõik mis meil vahepeal toimunud on. Spoiler alert: mitte kuigi palju – täna kirjutan sellest, kui kaua see aega võtab, et abi vajavale lapsele reaalselt abi saada! :(

Oma eelmises postituses kirjutasin autismi märkamisest (ja tunnustest) ja meie esimestest sammudest. Kordan lühidalt ja jätkan järgmiste sammudega:

Samm 1 oli märkamine ja objektiivsus olukorra hindamisel. (Lukas 2a2k, aprill 2022)
Samm 2 oli perearsti külastus, et küsida saatekiri neuroloogile. Esitasin nimekirja sümptomitest – saime. Järjekord 2 kuud. (Lukas 2a2k, aprill 2022)
Samm 3 oli neuroloogi külastus. Mõlema arsti puhul oli võtmesõnaks (mõõdukas) liialdamine ja ülepaisutamine – kui ta ei ole autist, siis see selgub üsnapea ja kahju pole tehtud, aga kui ta on autist ja ma ei pane arstide peas häirekellasid lööma, siis nad venitavad ja jälgivad teda pikalt (ja meil läks niigi ülemõistuse kaua). Sealt saime suunamise logopeedi juurde – mitte ainult minu jutu peale, ka Lukase käitumine toetas mu juttu. Järjekord 2 kuud. (Lukas 2a4k, juuni 2022)
Samm 4 oli logopeedi külastus. Seal veetsime ühe tunni, kus logopeed küsis minult taustaküsimusi ja pakkus Lukile mänge ja tegevusi, et hinnata tema arengut ja eakohaseid oskusi. Minu üllatuseks oli ta seal väga tubli ja tegi kaasa rohkem kui ta kodus tegi ja ütles ka paar sõna-silpi, mida ta kodus samuti ei teinud. Logopeed jäi natuke kahavahele – ütles, et on küll mahajäävus, sotsiaalsed piiranud ja vähene sõnavara ning, jah, võib küll olla autism, AGA ta on veel nii väike, et kõik võib veel muutuda – tulge aasta pärast tagasi. (Lukas 2a6k, august 2022)
Samm 5 – kuni ma nüüd terve aasta ootan, otsustasin ära teha olulise sammu ja minna rajaleidjasse ning saada suunamine erirühma (tasandusrühm), sest ka seal on järjekorrad pikad – osad lapsed lähevad enne kooli kui erirühma koha saavad. Järjekord 2 kuud. (Lukas 2a7k, september 2022)
Samm 6 (või 5.1?) Selleks, et saada rajaleidjalt suunamine, kogusin nö tõendeid. Ma printisin välja neuroloogi ja logopeedi epikriisid ning rääkisin Lukase rühmaõpetajatega, eripedagoogiga (kes ei olnud teda kunagi näinud, sest vastuvõtt algab 3a vanusest) ja juhtkonnaga ning ütlesin, et vajan iseloomustust rajaleidjasse. Ütlesin, et pole vaja olla poliitkorrektne, ma ei solvu – vastupidi, ma tahaks, et kõik keerulised olukorrad ja käitumismustrid oleks kirja pandud. Kirjutage kui raske on Lukasel suures ja lärmaks rühmas, kui rasked on talle üleminekud ühelt tegevuselt teisele, kuidas ta ei suuda kaasa teha ühistegevusi jm. Minu hinnangul nad andsid üsna pehme, napisõnalise ja pealiskaudse tagasiside, aga oluline sai siiski ära märgitud. (kokku tuli üks tagasiside, allkirjastatud kolme inimese poolt). (Lukas 2a7k, september 2022)
Samm 7 Rajaleidja. Saime vastuvõtu logopeediga kellele esitasin meili teel tutvumiseks eelmises punktis nimetatud kolm dokumenti. Kohapeal küsis ta sarnaseid taustaküsimusi nagu lastehaigla logopeed (teised lapsed peres, mida ta oskab-teeb jne) ning korraldas talle samuti erinevaid ülesandeid ja andis käsklusi ja püüdis suhelda. Seal käitus Lukas iseendana ja ei teinud midagi kaasa. Saime sama visiidi lõpus suusõnalise kinnituse, et ta saab suunamise, dokument tuli meili teel 2 nädala pärast. (Lukas 2a8k, oktoober 2022)
Samm 8. See on koht kus mul väga vedas! Meie lasteaias on erirühm olemas. Rajaleidja suunamine näpus (tegelt edastasin selle meiliga) läksin direktori juurde ja ütlesin, et saime suunamise ja palusin Lukase tasandusrühma järjekorda panna. Ma küll lootsin, et ehk veab ja saame kohe sinna koha, aga kahjuks ei saanud. Õnneks oli seal rühmas peotäis lõpetajaid ja meile lubati kohta järgmisest aastast. Arvestades seda, et mõni laps ootab oma kohta aastaid ja enamus ei saagi seda kunagi, siis olin tulemusega väga rahul. (Lukas 2a9k, november 2022)

Nüüd tuli oodata ligi aasta…

Samm 9 Uus aeg perearstile, et saada uus suunamine. Põhjenuseks ütlesin, et neuroloog kutsus aasta pärast tagasi, sellest piisas. (Lukas 3a4k, juuni 2023)
Samm 10 Neuroloog vol 2. Selle ajaga oli Lukase areng minimaalne ja neuroloog arvas, et oleks võinud tagasi tulla varemgi (ma olen ise natuke liiga sõnakuulelik ja juhiseid järgiv, minu veast õppides nõuanne teistele – ärge oodake aastat, minge 6k pärast tagasi, kui näete, et midagi ei muutu). Saime suunamise logopeedile ja lastepsühholoogile. Mulle tundub, et neil on mingisugused täitmata lisaajad mida väljastada sos juhtudel. Ooteaeg 2 nädalat. (Lukas 3a6k, august 2023)
Samm 11 ja 12 Lastepsühholoog ja logopeed. Endiselt samad tegevused- eakohased mängud, suulised ülesanded, kontaktiloomine. Selkorral sain sealt ka “oi-oi-oi” ja muremärgid. Mõlemad soovitasid lapsele rehabilitatsiooniteenuseid. Hurraaa! Seda ma ju 1,5 aastat taga ajanud olengi. Selle soovitusega jäeti meiega põhimõtteliselt hüvasti aga kuna ma olin kogu selle eelneva aja olnud teadmatuses selle kohta, et mis kuidas üldse käib, siis klammerdusin sinna kabinetti ja küsisin, et kuidas ma need teenused üldse saan? Kas neuroloog suunab või vajan jälle saatekirja või…? Sealt sain teada, et uurida sotsiaalkindlustusametist või kohalikust omavalitsusest. (Lukas 3a6k, august 2023)

Ausaltöeldes see tekitab mulle kõigerohkem meelehärmi – kus on info, teabelehed või muu. Mul ei ole õpitud abitust aga oma esimese (ja ainsa) puudega lapsega ma isegi ei tea kust alustada otsinguga. Püüdsin juba varasemalt googeldada, aga ma ei leidnud mitte midagi asjalikku. Ma olin täiesti üksi tundmatuses ja küsimuse all väikese lapse heaolu – natukene võiks suunamist ja abistamist olla, et vanemad saaksid õigeid samme teha (miks ma ka meie teekonna kirja panen – ehk leiab see postitus tee kellegini, kes seda infot vajab). Igatahes sealt sain vajaliku niidiotsa kätte järgmiste sammude tegemiseks.

Samm 13, 14 ja 15 Helistasin sotsiaalkindlustusametisse ja selgitasin meie olukorda ja ütlesin, et laps vajab rehabilitatsiooniteenuseid ja mind suunati siia – mida edasi? Naine infoliinilt ütles, et kui lapsel pole määratud puuet, siis pöörduda omavalitsuse poole. Kas ma pean tagasi arsti juurde minema ja paluma määrata puuet? Miks seda kohe ei tehtud kui meile reh. teenuseid soovitati? Mul tekkis aina rohkem küsimusi ja kohati oli nii lootusetu tunne. Mida teha?
Helistasin kohalikku omavalitsusse ja seal öeldi, et selle küsimusega tegeleb teatud ametnik, tema vastuvõtuaeg on kord nädalas ja olin selle just maha maganud (ma ei mäleta kas päevaga või tunniga) ja pidin nädala pärast tagasi helistama. Kui ma antud naisterahva kätte sain, siis ta suunas mind sotsiaalkindlustusametisse. Ma ei tea kuidas ma suurest ahastusest ja vihast nutma ei hakanud, aga kurtsin siis talle, et ma juba helistasin sinna ja mind suunati sots. ametist nende juurde… et… mis toimub? Siis see naisterahvas selgitas mulle täpsemalt kuidas asjad käivad. Lõpuks ometi – info! Esiteks väljastab reh. teenuseid sotsiaalkindlustusamet (uhhh! ma juba helistasin sinna ja mind suunati mujale! T#%¤!) Neid väljastatakse puude alusel ja puude määrab samuti sotsiaalkindlustusamet. (T#%¤!). Sots. ameti lehel tuleb täita avaldus puude määramiseks. Kui puue on määratud, siis puude alusel taotleda reh. teenuseid. KUI sots. amet puuet ei määra, SIIS pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, kus on ka mõningad vahendid abistamiseks. (Teie saate sammu sammu 13 ja 14 vahele jätta – ärge sellele infoliini tädile helistage, täitke kohe avaldus ära :D) (Lukas 3a7k. september 2023)

Samm 16 Puude taotlemine. Täitsin ära taotluse. Seal oli vaja selgitada miks talle puue määrata, mis segab tal elada tavalist elu. Kirjeldasin meie igapäevaelu – kõik tema eripärad mis vajavad lisatähelepanu (nt keeldub potil käimast, hüsteeriahood kui teha midagi vastu tema tahtmist, ehk reaalselt pool tundi mudimist ja hoiatamist enne kui kombe selga läheb jm) ja tema kõne, mida pole. Juurde panin epikriisid perearstilt, neuroloogilt (2x), logopeedilt (2x), lastepsühholoogilt, lasteaiapoolse iseloomustuse rajaleidja suunamise koos kirjeldusega. Kui puue on taotletud, tuleb oodata. Ooteaeg 2 nädalat. Saime positiivse vastuse ja Lukasele määrati kerge puue (kõnepuue). (Lukas 3a8k, oktoober 2023)
Samm 17 Puude alusel esitasin taotluse reh. teenustele. Ka seal tuli selgitada miks ja millistele muredele lahendust soovin ja milliseid teenuseid saada soovin. Kui sealt tuli positiivne vastus, siis tuli välja valida asutus kus soovime käima hakata. Kuna käia saab ainult ühes asutuses, siis vaatasin üle milliseid teenuseid erinevad asutused pakuvad, et ühest kohast saaks mitu erinevat teenust. Teisena vaatasin ka asukohta, sest kui seal terve aasta käia, siis võiks olla mugav. Jällegi, siin mul vedas – kohe kodu juures, umbes 100m jalutuskäigu kaugusel on asutus kus oli valik erinevaid sobivaid teenuseid. Kirjutasin neile e-kirja, selgitasin lapse olukorda, lisasin sotsameti otsuse ja leppisime kokku kolm visiidiaega kolme erineva spetsialistiga lapse hindamiseks. Kirjavahetus võttis aega mõned nädalad. (Lukas 2a9k, november 2023)
Käisime psühholoogi, tegevusterapeudi ja logopeedi juures. Nemad tegid samuti taustaküsitluse ja mängisid lapsega mänge, et teha hinnang. Seejärel nad kirjutasid eee… arvustuse? ja oma soovituse mitu tundi mingit teenust laps vajab. Need andmed nad edastasid ise sotsametisse ka ja mul jäi edasi ainult sobivad ajad kokku leppida. (Lukas 2a10k, detsember 2023)

Pea 2 aastat alates esimeste ohumärkide märkamistest, 17 sammu ja 37000 närviraku hävimist hiljem oleme jõudnud punkti kus mu laps saab talle vajalikku abi. (Lukas 3a11k, jaanuar 2024)
Autismi diagnoosi tal määratud ei ole, sest ta on liiga noor ja ega ma 100% kindel selles ei ole, sest ta on tõesti niiii väike, aga ma ise pean teda tema enda huvides autistiks – selles vaimus me teda kasvatame ja talle läheneme ning see paistab talle hästi sobivat.
Praegu võtame üks päev korraga ja selle silla ületame siis, kui me sinna jõuame.

Väiksed lapsed, väiksed mured. Väljaarvatud siis, kui mured on suured.

Ma olen pikalt oodanud, et Lukas natuke suuremaks kasvaks ja jõuaks oma arengus sinnamaale, et ta räägib kenasti, oleks asjalik ja (eakohaselt) iseseisev. Kuigi iga laps on erinev ja areneb omale sobivas tempos, siis oskasin Rubeni järgi siiski joonduda ja umbmääraseid ootusi seada. Ma ei muretsenud pikalt Lukase hilise kõne tõttu, kuna ka Ruben ei näidanud enne 2-aastaseks saamist kõnes väga suurt progressi – ta sõnavaras olid vaid kümmekond sõna, kuid paari nädalaga-kuuga tegi ta kõneareng tohutu spurdi ja umbes 2a1k vanuselt oli ta kõne tema vanuse kohta väga kõrgel tasemel, ta rääkis pikkade lausetega sisukat juttu. Ootasin sarnast spurti ka Lukaselt, lootes, et ehk 2a3k ja 2a6k vahemikus hakkab ta 2-3 sõna kaupa rääkima, kuid ma panin tähele, et tal oli kõnes hoopis väga palju taandarengut. Need sõnad mida ta omandas ja kasutas 1-aastaselt, kadusid ära. Siis ta õppis asemele paar uut sõna ning ka need kadusid. Kui ta näitas enne minu küsimise peale kus asuvad ta nina, silmad, kõrvad, suu, naba jm siis ühel hetkel ta seda enam ei teinud ja nii oli see paljude asjadega. Mida aeg edasi, seda olulisem on omada objektiivsust ja tasakaalu “appikene, mu lapsel on midagi viga” ja “kõik arenevad erinevalt, ju ta on hilisem areneja” vahel. Kummalegi poole kaldumine pole lapsele hea. Kui tervele aga aeglasemalt arenevale lapsele külge pookida erinevaid diagnoose või survestada teda arenema kiiremini kui ta ise valmis on, tekitab see lapsele asjatut stressi. Samas oma pea liiva alla peitmine ja lapsele vajaliku diagnoosi määramise ja tema abistamise asemel endale vaid sisendada, et ta arenebki aeglaselt, lükkame me lapse abistamist vaid edasi, mis teeb tema edaspidise ravi/abistamise raskemaks ja vaevalisemaks. Niisiis olen püüdnud eelnevaid punkte silmas pidades oma lapsi alati objektiivselt jälgida. Mõningane taandareng on okei ja täiesti eakohane. Samuti pole Lukas pere ainus laps ja minu aeg ja tähelepanu hajub kahjuks kolme lapse vahel, mistõttu ei ole ta 100% ajast super arendavas keskkonnas ja vahel ma olen nii väsinud, et tahan temaga tegelemise asemel lihtsalt laua taga oma (külma) kohvi juua ning suunan ta mänguasjadega mängima. Siis on meil veel Ruben kes räägib 3,8 inimese eest ja väike rääkima õppiv inimene ei saagi proovida sõna sekka öelda. Ruben on väga abivalmis ka, näiteks piisab Lukasel vaid oma tass tühjaks juua ja pilgu küsivalt üles suunata, kui suur vend juba hõikab: “Emme, Lukas tahab juua.” ja Lukasel puudub vajadus rääkida… Lukasega mängides on ka alati suur vend platsis – küsin: “kes see on?” ja vaikselt imbub seltskonda Ruben kes väga abivalmilt vastab: “koer!” Püüan talle seletada küll, et las Lukas ka proovib öelda, kui Ruben koguaeg aitab, siis Lukas ei õpigi rääkima, aga siis võtab Ruben üle hoopis õpetaja rolli ning lõpuks ei tule meil ei ühte ega teistpidi õppimisest midagi välja. Pärast seda kui hakkasin Lukase kõne hilinemisele rohkem tähelepanu pöörama ja selle üle enam muret tundma, hakkasin väga teadlikult palju jutustama ja näitama, et toetada tema kõne arengut. Vaikselt hakkasid ligi hiilima paanika, meeleheide, süümepiinad. Mitme kuuga oli kõne areng endiselt null (2. sünnipäeva kandis), kohati tundus, et isegi -1. Jälgisin jooksvalt lisaks mitterääkimisele ka muid omapärasid tegevusi ja tuntumaid ohumärke. Ausaltöeldes märkasin niimõndagi. Näiteks tegi mind murelikuks tema suhe raamatutega. (Kustutasin just pika täpsustava jutu ära, sest see läks liiga pikaks. Lihtsalt uskuge, et ta vihkas raamatuid nõnda tulihingeliselt, et seal kumas kohe läbi mingi kiiks, kinnisidee, nagu sundkäitumine). Ka lisaks raamatute vaatamisele puudus üleüldine soov õppida, avastada, uurida. Miks ta ei näita erinevatele esemetele, et ma talle räägiksin mis see on? Null huvi kogu ümbritseva maailma vastu. Neid ohumärke mida märkasin päris alguses oli veel, aga et ma end ei kordaks ja postitus raamatu pikkuseks ei veniks, panin ülejäänud sümptomid kirja ainult all olevasse nimekirja.

Erinevatest lastevanemate gruppidest on mulle meelde jäänud, et enne laste 3a saamist ei tehta midagi, ei suunata spetsialistide juurde, ei uurita, ei diagnoosita jne. Samas rääkis teine koolkond, et kui midagi on siiski viga, on varajane märkamine, diagnoosimine ja ravimine väga oluline. Mulle meenutasid tema sümptomid kõige enam autismispekti häiret ja otsustasin autismi ja selle tunnuste kohta natukene rohkem uurida, et teaksin milliste käitumismustrite ilmnemisele tähelepanu pöörata (või mitteilmnemise korral see hirm ümber lükata), et võimalikult kiiresti reageerida ja abi saada. Jälgisin teda mitme kuu jooksul ja aina enam tundus, et pean arvestama sellega, et Lukasel võibki olla autismispektri häire. Panin perearstile aja kirja ja kirjutasin ka paberile üles kõik esinenud tunnused ja muud eripärad mida googeldes tunnuste nimekirjas ei leidnud (ent äkki annavad need kokku mõne muu diagnoosi). Ma ei teahtnud, et arsti juures midagi meelest läheb ja vaid 3-4 asja nimetada, mida saaks eakohaseks käitumiseks ja aeglasemaks arengusks nimetada. Ma panin kirja absoluutselt kõik, et nimekiri saaks võimalikult pikk, põhjalik ja tõsiseltvõetav. Nägin teda KAKS KORDA kikivarvukil kõndimas, aga panin ka selle kirja, et perearst ei otsustaks oodata ja jälgida vaid suunaks Lukase juba kahe aastaselt edasi spetsialistide juurde.
Jah, perearst tundis muret ja andis meile saatekirja neuroloogi juurde. See tunne on väga kummaline – ma olin õnnelik, et mind ja mu muret-hirme võeti tõsiselt ning me ei pea ootama, vaid saame kohe spetsialisti juurde, kuid samal ajal oli see hirmutav, sest kuigi ma hästi natukene paisutasin asja üle, siis tegelikult oli kõigel alus all ja kõik tema sümptomid viitavadki sellele, et tal võib autism olla.

Meie sümptomid kui Lukas oli 2a2k:

• Lukas ei räägi, ei püüagi rääkida. Vahel undab, mõmiseb, moodustab häälikuid või silpe.
• Keerab pea küljele ja vaatab silmanurgast soovitud suunda (selle asemel, et keerata end või pea sinna suunas kuhu vaja), tuleb ette ka kõndimise ajal.
• Kõrge valulävi, vahel palub (kehakeeles) end lüüa.
• Uneprobleemid. Ei maga lõunaund, öösel jääb magama 23-01 vahel ja ärkab kella 7 paiku.
• Elab omas mullis. Ei reageeri kõnele ega oma nimele.
• Kordab tegevusi, kodus on ca 7 lemmik mängu mida/millega mängib
• Vajab väga pehmet ja aeglast lähenemist muutustele. Näiteks võib pidžaama seljast võtmine võtta aega esimesest katsest kuni selle seljast saamiseni 2h (eeldusel, et ma ei soovi tekitada suurt draamat ja hüsteeriat, mis kestab ligi pool tundi. Jõuga ofc saaks, aga see pole ju eesmärk.)
• Ei suuda talitseda oma emotsioone. Kui ma teen midagi tema meelest valesti või teisiti kui tema peas oli, siis läheb ta endast täiesti välja.
• Jookseb toas ringiratast.
• Närib oma pluusikaelust (päevas võin vahetada kuni 5 pluusi, kuna need on nabani märjad ja nüüd kannan kodus vaid kodusemaid pluuse – neid millele ta on juba augud sisse närinud)
• Laob esemeid kindlasse järjekorda ja sirgesse ritta
• Füüsiline kontakt on out! Vahel ei või võõras inimene ta poole vaadatagi, pai või silitus on ebameeldiv ja ta eemaldub koheselt, tavaliselt vihaselt kätega vehkides ja kui keegi peaks teda kõditama või sülle võtma… oh no! See on üsna garanteeritud melt down.
• Ei armasta inimesi.
  Võõrad on kõige ebameeldivam inimgrupp (sinna alla lähevad ka mu sõbrad ja tuttavad kellega oleme mõnusas intiimses keskkonnas, näiteks kodus, külas, kohvikus)
  Sugulased on tolereeritavad, aga kindlasti ta ei rõõmusta nende nägemise üle (nagu näiteks mu ema ja õde, keda me näeme kõige harvem iga kuu kahe tagant)
  Pere on päris tore (mina, Heiko, Ruben, Rahel) Emme on turvaisik ja minu üle tunneb alati rõõmu. Mina võin teda kõige rohkem musitada, kallistada ja süles hoida, aga ma olen ka tema kõige lähedasem- ja turvaisik ning lisaks väga teadlik tema personal space-ist ja lähenen talle alati hellalt ja tema arvamust austavalt.
  

Neid asju on muidugi veel ja veel ja veeel, aga see saaks hirmus pikk postitus ja lõpuks ma vist paistaks nagu üks väga noriv ema kellele kõik asjad ette jäävad. Osad asjad siit nimekirjast on tegelikult ka eakohased (tal peaks ju olema see nö kohtava kahese faas) aga siin te peate mind lihtsalt uskuma – ma näen, et need tema reaktsioonid ja eripärad on teistsugused kui tavapärasel kahesel.
Näiteks peaasi.ee lehel on autismi kohta lühidalt kokkuvõetud nii: “Autismispektrihäiretega kaasnevad väga lühidalt kokku võttes sotsiaalse verbaalse ja mitteverbaalse kommunikatsiooni probleemid, piiratud jäigad käitumismustrid, harjumused ja huvid ning püsivad suhtlemisraskused.”
Ring-ding-ding! Jutt on Lukasest.

Ülalmainitud punktid olid mu enda tähelepanekud ja mured millega pöördusin perearstile, kuid ka järgnevad punktid käivad kõik Lukase kohta ja see on info mille olen leidnud autismi kohta uurides. Panen selle info siia postitusse kirja, et nüüd maha rahustada (või hoopis tähelepanu pöörata) need emad kes minu jutu peale natuke muretsema hakkasid.

Ametlikud autismi tunnused:

Raskused sotsiaalsete märkide, näiteks kehakeele, žestide, hääletooni, näoväljenduste mõistmise ja tõlgendamisega.
Raskused empaatiavõime kasutamisel
Korduvad käitumised või rigiidsed harjumused.
Erihuvid.
Ebatavaline tundlikkus mõnede keskkonnastiimulite osas.
Raskused emotsioonide regulatsiooniga.
Raskus sõprussuhteid luua ja tavapärases kahepoolses vestluses osaleda.
Probleemid verbaalse kommunikatsiooni (sõnalise suhtluse) ja kõne mõistmisega.
Autismispektri häirega inimestel võib olla kõikuv vaimse võimekuse profiil.

ABSOLUUTSED NÄITAJAD KOHESE SEKKUMISE VAJADUSEST:

• puudub lalin 12 kuu vanuses
• puuduvad osutamine jm. žestid 12 kuu vanuses
• puuduvad üksiksõnad 16 kuu vanuses
• puudub 2-sõnaline spontaanne (mitte kajakõneline) fraas 24 kuu vanuses
• MISTAHES kõne MISTAHES kadumine MISTAHES vanuses

OHU MÄRGID TEISEL ELUAASTAL:

Sotsiaalne suhtlus

• vastumeelsus sotsiaalse puuduse ja läheduse suhtes
• puudub kohane pilk
• puudub soe, rõõmus eneseväljendus koos pilgu suunamisega
• puudub ühine huvi ja rõõm
• puudub ennetav kehaasend v. liigutus vastuseks interaktsioonile
• puudub vastus kontekstuaalsele/situatiivsele vihjele
• puudub vastus nimepidi hüüdmisele
• puudub pilgu, näoväljenduste, žestide ja häälitsuste koordinatsioon

Ebatavalised žestid

• kasutab vahendina teise isiku kätt ilma suunatud pilguta
• puudub osutamine (pointing)
• puudub näitamine (showing)

Ebaharilikud häälitsused ja sõnad

• ebatüüpilised vokalisatsioonid
• ebatavalised silbiahelad
• ebatavaline prosoodia (heli tugevus, kõrgus ja kestus)
• vahetu ehholaalia (kajakõne)
• sõnade ja/või fraaside kasutamine on veider või kordusterohke
• puuduvad kommunikatiivsed vokalisatsioonid

VANEMATE ENIMLEVINUD MURED:

Mure kommunikatsiooni pärast

• Ei reageeri oma nimele
• Ei räägi oma soovidest
• Kõne on hilistunud
• Ei täida korraldusi
• Ajuti näib kurdina
• Mõnikord näib kuulvat, mõnikord mitte
• Ei osuta (pointing) ega lehvita hüvastijätuks
• On öelnud üksikuid sõnu, kuid nüüd enam mitte

Mure suhtlemise pärast

• Puudub sotsiaalne naeratus
• Näib eelistavat mängida üksinda
• Saab asjad ise kätte
• On väga sõltumatu
• Teeb asju “varakult”
• Halb pilk-kontakt
• On oma maailmas
• Jätab teised kõrvale (tunes us out)
• Ei ole teistest lastest huvitatud

Mure käitumise pärast

• Raevuhood (tantrums)
• On hüperaktiivne / kooperatiivsuseta v. vastuhakkav
• Ei tea, kuidas mänguasjadega mängida
• Jääb ikka ja jälle asjadesse/tegevustesse kinni
• Kõnnib varvastel
• Ebatavaline kiindumus mänguasjadesse (n. hoiab alati käes mingit asja)
• Rivistab asju üles
• On ülitundlik teatud pinnatekstuuri v. helide suhtes
• Esineb veider liikumismuster

Juunis käisime neuroloogi juures ja ta ütles ka, et hetkel (esimesel visiidil, Lukas oli siis peaaegu 2a4k) on veel vara midagi diagnoosida, aga kõik minu kirjeldatu viitab autismile ja Lukase käitumine vastuvõtul toetas seda. Juhul kui me saame autismi diagnoosi siis oleme alles selle teekonna alguses ja ma ei tea ega oska midagi (peale selle, kuidas autismi märgata), kuid nii nagu ma arsti jutust aru sain, siis võtmesõnaks on siin silmkontakt ja verbaalne suhtlus. Esialgu saime suunamise logopeedi juurde, kes vaatab, kas Lukasele piisab logopeedi külastustest või jääb asi tema pärusmaast liialt kaugele ja Lukas vajab psühiaatri tuge. Kogu see protsess on päris pikk, mul on hea meel, et ma reageerisin nõnda vara.

Kuigi ma objektiivselt vaadates näen ja saan aru, et Lukasel on autismispektri häire (pole mõtet eitada), siis minus elab endiselt lootus, et ehk on tal siiski kõne hilistumine ja ta ise on introvert kellel on ka keskmise lapsena areng natukene maha jäänud ja koos koroona isolatsiooniga ja väikese õe sünniga tekkinud stressist(?) on see kõik lihtsalt üks suur on kokkusattumus ja tegelikult on kõik väga hästi. Hetkel tundub nii uskumatu, et asjad mis juhtuvad alati teistega, juhtuvad meiega. Ent samas tean, et autism ei ole suur hirmus haigus, seega tegelikult ei ole hullu, käes pole maailmalõpp. Emana lihtsalt on natukene raske.

3:2 laste kasuks ehk neid on nüüd rohkem kui meid ;)

Täna, kui me kolmas beebi saab 6 kuuseks, tundub tagumine aeg kirja panna ka blogisse, et säärane sündmus nagu kolmanda beebi sünd on toimunud. Kui ma ütlen teile, et mul polnud varem mahti ega aega kirjutada, siis ärge ajage seda segamini tüüpilise “ma pole siia ammu kirjutanud, vahepeal on nii palju juhtunud ja püüan nüüd rohkem kirjutada” postitusega. Ei – see tähendab hoopis seda, et “püha jumal kui palju aega ja energiat võtavad ära kolm last (eriti kui nad on väikesed ja süninud väikese vanusevahega, meil näiteks on nad vanuses 0-4a) ja ma olen viimased kuus kuud olnud survival mode peal ja mu päeva tipphetk on kui suudan õhtusöögiks sooja toidu valmis saada selle asemel, et elatuda juustu ja suitsuvorsti najal ja sorri, ma isegi ei mõelnud oma blogi peale”. Kaks last on selle kõrval käkitegu ja üks laps täielik paradiis 😃 Nüüd ma saan aru mida tähendab, et pärast kolmandat pole enam vahet kas neid on 4 või 7, sest tundub, et enam hullemaks minna nagunii ei saa. Aga ma ütlen seda muidugi suure armastusega! 😃😃

Igatahes – 16.august.2021 sündis meie kolmas beebi kes on ühtlasi ka meie esimene (ja ka ainus) tütar. Nimi oli talle juba varem välja valitud, sest teisi kandidaate polnudki mille vahel valida ja otsustada. Mul oli talle ka ilus bloginimi valitud, aga kuna temaga on mul kõik nii teistmoodi olnud (rasedus, isud, hormoonid, sünnitus(keiser) jne), siis pärast tema sündi oli mul ka teistmoodi suhtumine tema nime osas. Tundsin, et tühja kah, las siis olla blogis päris nimi nii temal kui poistel. See imelik kiiks mis mul oli – järsku käis klõps ja mu suhtumine muutus, ei mingit salatsemist mu laste pärisnimede osas 😉 Seega lubage taastutvustada – mu kõige vanem poeg Ruben, teine poeg Lukas ja uusim pereliige pisitütar Rahel.

Ma rääkisin raseduse ajal, et lootsime Heikoga salamisi, et kolmas laps oleks ka poiss, sest mõte kolmest pojast tundus äge. Tüdruku vastu ei olnud mul midagi, aga mul puudus lihtsalt see sisemine soov, et mul peab tütar olema. Mäletan, et mõtlesin kodus, kui Rahel nädalavanune oli, et kui nüüd keegi tuleks ja pakuks mulle, et ta viibutab võlukeppi ja Rahelist saaks poiss, kas ma tahaksin seda? Loomulikult on vastuseks ei! Peamiselt seepärast, et lapse sugu ei ole niii oluline. See ei defineeri meid, ei sea meile piiranguid ega omista eriõigusi, ega oma muud suurt olulist rolli lapse elus, kui saate aru mida ma silmas pean. Ma pakun ja ootan oma lastelt sama palju hoolimata nende soost ja õpetan samasid väärtuseid. Kõige tähtsam on, et rasedus kulges hästi ja beebi pidas kuni sünnituseni kenasti vastu ja ta on elus ja terve. Aga teiseks… elu teab ise paremini mida me vajame ja enne Raheli sündi – ma ei teadnud mida tähendab tütar ja me ei oska igatseda seda, millest me puudust ei tunne. Mul on nii hea meel, et ta on tüdruk! Eks kontrast kahe poja kõrvalt on suurem, aga tüdruk on… hoopis midagi muud. Kogu tema olek on nii teistsugune, selline naiselik ja maagiline. Ta on nagu sügav kosmos, kuhu ma talle silma vaadetes ülepea sisse vajun. Meie meesperest ma ei hakka rääkimagi, nad kõik on ümber tema pisikese sõrme keeratud juba esimesest päevast peale ja positel polnudki kunagi lootust… 😃

Aitäh elu mu pisikese tütre eest. Aitäh kahe ägeda poja eest. Ma olen tänulik, et nad on nii armsad, head, lahked ja kokkuhoidvad. Kui ma vaatan neid kolme koos mängimas, siis mu süda tahab suurest õnnest lõhkeda, sest kogu rõõm ei mahu lihtsalt sinna ära.❤

Elu on tohutult ilus ja mina… olen kolme lapse ema. OMG!

Esimene mulle, teine mehele ja kolmas riigile ehk veidi beebiuudiseid :)

Vast kõige esimese asjana ütlen neile, kes mind isiklikult või läbi blogi veel ei tunne, et selle postituse pealkiri on siiski valitud läbi huumori.🙃 Mul on märtsist saadik mustandites selline postitus ootel. Läks nii, et selle avaldamine venis “veidi”. Kergitasin hiljuti juba instagrammis saladuseloori ka, aga teeme selle siis nüüd ametlikuks – meie perre sünnib kolmas beebi!
Ma ausalt tahtsin sellest juba märtsis kirjutada ega plaaninud terve raseduse kapis olla. Lihtsalt, selle jagamisega on nii, et mul on natuke veider sellist asja kuulutada. Niiet nädalake enne beebi sündi on ka hea ja paras aeg, eksole? 🙈😃
Tahtsin teha kokkuvõtte (eelkõige iseendale tulevikus lugemiseks) kuidas rasedus kulgenud on ja millised on minu mõtted siiani olnud.

Tulevikust unistades otsustasin juba üsna ammu, et lapsi võiks meil olla 3-4. Selle raseduse jooksul hakkab mulle aina rohkem tunduma, et kolmas beebi võib jääda meie viimaseks. See ei ole veel lõplik otsus ja mõte sellest teeb mu juba ette väga kurvaks, sest tegelikult ei oleks mul midagi selle vastu kui meil neli last oleks. Kui ma leiaksin lapsi kapsalehe alt või telliksin toonekurelt, siis olekski väga tahtnud nelja last. Olen juba varasemalt mitmeid kordi sellele mõelnud, et kui ma elaksin “vanal ajal”, kui polnud kaasaegset meditsiini ja loodus tegi oma töö, siis mind enam ei oleks ja poleks olemas ka mu lapsi. Kahjuks pole laste kandmine ja sünnitamine vist minu kehale mõeldud. Eelnevad sünnitused pole plaanipäraselt läinud ja mu rasedusi saadavad erinevad komplikatsioonid ja tervisemured ning vaimselt hakkab see mind ära väsitama. Jumal, füüsiliselt ka!
Kõige raskem oli minu jaoks antud raseduse algus, kui kahel korral tekkis meeletult suur verejooks. Ma olin mõlemad korrad kindel, et nüüd ongi kõik ja olin tõsiselt üllatunud kui kontrollis beebi süda lõi. See etteruttav kaotusetunne, kurbus, valu ja hirm oli meeletult kurnav. Mõtlesin endaette, et jääks ometi see beebi ellu, sest ma tõesti tahaks väga kolmandat last ka, aga ma ei suuda seda enam uuesti teha. Tundsin südamest, et neljandat last ma enam saada ei proovi, sest see on niiiii meeletult raske – terve rasedus muretseda ja hinge kinni hoida kas beebiga on ikka kõik korras.

Raseduse alguses tundsin tõsimeeli pidevalt nälga. Mul on taaskord diagnoositud gestatsiooni diabeet, mis tähendab seda, et loen süsivesikuid ja kõht oli lihtsalt konstantselt tühi. Suuri portse süüa ei tohi sest veresuhkur läheb liiga kõrgeks. Liiga tihti ei tohi ka süüa, sest veresuhkur peab saama toidukordade vahepeal langeda. Toit peab olema lahja, sest muidu on veresuhkur taas kõrge. Nii ei olnudki mul võimalust oma kõht täis süüa ja ma olin niiii hangry! :D (lõik minu märtsikuisest postitusest, täna ma enam seda probleemi ei mäleta, aga kui ma pidasin sel ajal oluliseks seda kirja panna, siis las saada see siia kirja).
Pärast ~20. nädalat toimus mu kehas suur muudatus ja mul kadusid igasugused isud snäkkimise ja magusa järele, juunikuust koos kuumalainega tuli peale isutus ja söön üsna vähe, seega selle koha pealt olen väga rahul ja õnnelik. Veresuhkur on korras, kaalutõus normaalne, vaatepilt peeglist talutav. Mu kaalutõus on ka siiani madalam olnud kui eelnevad korrad (sünnitama minnes 25kg ja 15kg) – hetkel on juures 9kg ja beebi tuleb juba nädala pärast. See mõjub mulle vaimselt väga hästi – näiteks teise raseduse ajal tundsin end tõeliselt halvasti, sest mul on alati kõht väga suur olnud ja ma lihtsalt ei suutnud enam teiste kommentaare ära kuulata teemal kui suur ma ikka olen ja see hakkas lõpus mulle väga raskelt mõjuma.

• 

Eelmised rasedused on mulle teiste poolt loodetud tütreid. Kui aeg oli sealmaal, et sain sõpradele, tuttavatele, töökaaslastele öelda, et sünnib poiss, siis mulle tundus, et nad kurvastasid kaastundest. Mõnel oli kohe selline pilk, et ta tahaks mulle sõbralikult õlale patsutada ja lohutada: “Pole hullu, küll järgmine tuleb tüdruk.” Mida paljud aga ei tea, siis just poisse ma endale soovisingi. Ma olen selle koha pealt vist vähemusse kuuluv naine. Tavaliselt seostatakse naisi sooviga tütreid saada, et saaks neile selga panna kleite, sitse-satse, lipse-patse. Aga mulle pole need vahukommikarva toad ja riided kunagi meeldinud. Osad arvavad, et naisena tunneb ema tütre hingeelu paremini ja ta oskab pigem mängida nukkudega kui autoga. Ma ei tea, mulle jällegi meeldis mõte vanemast vennast, kes on oma noortematele õdedele-vendadele abiks, toeks, eeskujuks ja kaitseks. Ma ootsin väga, et mu esimene laps oleks poeg. Teise raseduse ajal lootsin, et äkki sünnib jälle poiss, et kaks vennakest saaksid koos mängida. Nüüdseks olen ära harjunud, et olen meie pere ainus naine ja mõtlein, et väga äge oleks kui kolmas laps ka poiss oleks. Pealegi – milline rahasääst! Mul on kõik poisteasjad alles ja uuele beebile tuleks vaid mõni uus asi soetada ;) Aga kui suur tõenäosus see on, et kolmel korral sünnib poiss? Hakkasin end juba varakult harjutama mõttega, et nüüd sünnib tütar ja teate mis? Nii ongi. Minu pojakesed saavad omale pisiõe :)
Tütre üle on hea meel küll, aga riiete osas ma pole siiani veel leebunud ja ma pole talle veel ühtegi asja ostnud. 😜 Tuleb sooneutraalselt ja sinisesse riietatud tütar 🤷‍♀️

Kui ma võrdlen teise ja kolmanda raseduse emotsioone selle suhtes kuidas ma +1 lapsega hakkama saan, siis hetkel tunnen end just nii nagu teise raseduse lõpus kirjutasin. Teise lapse perre lisandumine on palju hirmsam kui kolmanda. Hetkel tunnen, et kui ma kahe lapsega hakkama saan, siis küllap ma kuidagi kolmega ka hakkama saan! 😜🙃 Rupert on beebi sünniks peaaegu neljapoolene ja nii suur poiss, et temast on mul ikka reaalselt abi ka kui päeva jooksul üht lisakäte-jalgadepaari vajan. Ludvig seevastu on päris pisike, alles 1a6k, beebi sünni ajaks ja temale võib uus olukord keerulisem olla. Natuke muretsen kuidas selline muutus talle mõjub, sest nii väike vajab veel ka väga palju ema tähelepanu. Annaks vaid elu mulle kordki hea unega beebi (ja sellise, kellel pole füüsilise arenguga nii kiire kui poistel oli) ja siis saan end kenasti oma eluõite vahel jagatud. Kui kolmas oleks selline chill tegelane, kes ärkvel olles oma tegelustekil pikutaks ja toimetaks ning magada armastaks, siis Ludvigi jaoks ei muutuks nii palju ja saaksin päeval temaga endiselt tegeleda :) Aga kui ei lähe päris nii ja mulle “esitatakse väljakutse”, siis mis mul muud üle jääb kui sellele rind kummis vastu astuda – elu annab nii palju kui igaüks kanda jõuab! :)

Kuidas me endale maja osta tahtsime.

Me elame üsna pisikeses korteris ja oleme juba ammu tahtnud kolida suuremale pinnale. Tagantjärgi tahaks öelda, et me oleks pidanud sellele enne laste saamist mõtlema, aga enne laste saamist saime me kingiks oma praeguse korteri ja siis ei mõelnud me üldse kas ja kuidas me siia tulevikus lastega mahuksime. Nüüd on tekkinud nii soov kui vajadus suurema kodu järele, kuid mina olen oma sissetulekuga üsna kasutuks teguriks Heiko laenutaotluse juures. Olen viimased 4 aastat olnud rase, lapsehoolduspuhkusel, teinud tööd osalise koormusega, olnud hoolduslehtedel jne. Need perioodid kui ma olen üle 6 kuu täiskohaga tööl käinud, pole meie teele õiget kodu sattunud ja lihtsalt ostmise pärast, et nüüd saab, kinnisvara ju ei soeta. Ma ei ole tahtnud ka laste saamist edasi lükata seniks kuni midagi leiame, seega oleme antud hetkel veidi nurka surutud. Unistuste kodu vaid Heiko palga eest ei osta ja vähemaga ka leppida ei taha. Lahendus oleks küll praegune korter maha müüa ja seda summat kasutada sissemaksuks – siis kataks Heiko palgaga saadud pangalaen kenasti puuduoleva summa, aga ma ei taha korterit müüa. Olen lihtsalt oodanud soodsat aega või meile sobivat pakkumist. Ma olen aastate jooksul perioodiliselt päris palju aega kinnisvaraportaalides veetnud. Olen vaadanud kõike – maju harjumaal, suurt korterit kesklinnas, midagi mida flippida või hoopis välja üürida. Ma olen viimase 3 aastaga sada korda ümber mõelnud kas elada korteris või majas aga teadsin alati, et ma tunnen selle õige kodu ära kui ma seda näen!
Novembris 2020 see juhtus! Ma leidsin ühe maja mis tekitas minus elevust! Nüüd selguse mõttes – kui ma kirjutan maja, siis ma pean silmas täielikku uberikku. Maja vajab taastamist aga mul tekkis peas kohe visioon milline maja lõpptulemus oleks ja ma armusin oma visiooni täielikult! Maja asus Tallinna lähedal (meie kodust 15minutit autoga), hea hind, maja seisab püsti aga pole elamiskõlblik. Check-check-check! Ma olen enne/pärast projektide fänn. Kui maja vajab täielikku renoveerimist, siis see tähendab seda, et me saame selle ümber teha täpselt oma vajaduste järgi. See tundus mulle nagu üks paras projekt mis mind tegevuses hoiaks ja maja oli nii suure potensiaaliga. Ma ei saanud seda maja enam peast.

Sellest hetkest algas meie elus pingeline periood, kus emotsioonid vahetusid sekunditega ja kogesime mitmeid tõuse ja mõõnasid. Helistasin kohe järgmisel päeval maaklerile ja andsin teada, et olen majast huvitatud ja soovin seda vaatama tulla. Selgus, et kuigi see kuulutus oli üles pandud eelneva ööl, oli sellel juba mõni soovija ja üks härrasmees peab vaikselt läbirääkimisi hinna osas. Sain aru, et kui me seda maja tahame, siis me peame koheselt reageerima ja selle suunas liikuma. Ma ei imesta, et huvilisi oli omajagu – kuigi maja seis ei ole kiita, on tegu väga hea pakkumisega. Kuna me olime Heikoga avatud nii maja renoveerimisele kui ka selle lammutamise ja uue maja ehitamisele, ei olnud meile eriti oluline kõik mõrad ja vead ilmtingimata teada saada. Kui maja on halvemas seisus kui kuulutuse järgi paistab, siis lammutame selle lihtsalt maha, sest ainuüksi krunt selles piirkonnas on väärt rohkem kui maja eest küsitakse. Tahtsin veel konkutentsis püsida ja ütlesin maaklerile, et mulle sobib see hind hästi ja ma oleks nõus praktiliselt ilma nägemata ka selle ära ostma. Kõlab hullumeelselt, aga me juba teadsime, et see on peldik ja kuna lammutus oli niikuinii võimalus, siis ei morjendanud meid ükski viga mida “äkki pole pildil näha”. Maakler lubas omanikuga rääkida ja uuel nädalal mulle tagasi helistada, et öelda, millal saab maja vaatama minna. See oli reede.
Terve nädalavahetuse ma mõtlesin maja peale ja uurisin vajalike tööde hindu, unistasin/projekteerisin/ehitasin oma une arvelt seda maja. Käisime ühel päeval ka maja ümber uudistamas ja nägin vaimusilmas hoovis poiste batuuti, mänguväljakut, grillala jms. Rupert uuris ka, et oi mis äge maja see on? Isegi tema tundis selle vastu suurt tõmmet (me ei rääkinud talle, et me seda osta tahame). Hoovis vedeles prügi, majal on praod, katus on vana, ilm oli külm ja sombune ning meie kolm seisime keset hoovi suur naeratus peas. Mulle hakkas see maja aina rohkem meeldima ja see tundus väga “meie” oma olevat.

Mõtlesin sellele, et mis saab siis, kui me seda maja ei osta ja taipasin, et jään sellele majale mõtlema ja seda igatsema pikaks ajaks. Tundus nagu meil pole muud võimalust kui see ära osta ja mõte sellest, et see maja ei saa meie omaks, tundus võõras. Sain aru ka sellest, et teist võimalust nii odavalt sinnakanti midagi osta me enam ei saa ja otsustasin maja nimel võitlema hakata. Saatsin pühapäeval maaklerile sõnumi, et oleme kindad soovijad ja pakkugu meile esimene aeg vaatamiseks, et keegi ette ei jõuaks ostusooviga. Õhtul saatsin ka laenutaotlused panka (megatark otsus, sest nagu järgnevate nädalate jooksul selgus, siis pangad on ülimalt aeglased). Esmaspäeval ootasin viisaka kellaajani ja helistasin maaklerile taas ning tuletasin talle meelde kes olen ja rääkisin, et käisime kohapeal maja väljast piilumas ja nunnumeetri lisamiseks mainisin mokaotsast kuidas meie lastele see maja ka nii väga meeldis ning kui väga nad tahaksid seal elada ja oleme üleüldse nii kindlad ostjad, et andku meile kindlalt esimene aeg. Maakler lubas tagasi helistada, kui on omanikuga rääkinud ja teada saanud, millal saab vaatama minna.
Kolmapäeval käisime maja vaatamas ja selgus, et saimegi esimese aja – olime kohal esimestena aga kohe pärast maakleri ja omaniku saabumist, sõitis ette järgmine vaataja. Kinnisvara on kallis ja hoiab kinni suurt summat raha, seega tavaliselt müüakse inimesele kes selle kõige kiiremini ära ostab või seda kõige suurema summa eest teeb. Võrdsete ostjate korral valib müüja tavliselt omale kõige sümpaatsema ostja. Raha, et teistest rohkem pakkuda, meil ei ole. Samuti pole meil nimetud summat kontol ootamas, et tehing kohe ära teha. Mul on ainult hea mees ja armsad lapsed seega tuli mul oma müügioskused käiku lasta ja lihtsalt “müüa” meie armast perekonda ja loota, et sellest piisab, et tugevamad konkurendid üle trumbata. Meie eeliseks oli see, et me saime esimese aja. Tänu sellele saime müüjaga kohe kontakti ja tema tegi meile majatuuri ning maakler võttis vastu järgmised (ja ülejärgmised ja üleülejärgmised jne kliendid). Majas ringi käies jutustasin, kuidas ma olen piltide järgi juba kõik ära planeerinud ja osades tubades rääkisin mida ja kuidas me teeksime. Kui müüja vabandas, et majas on palju tööd vaja teha, siis vastasin haleda häälega, et pole üldse hullu, ega me paremas seisus maja ei saagi vaadata, kuna oleme kahe lapsega ja pank annab meile väga väikese laenusumma ning see maja on meie ainus võimalus oma kodu saada. Rupert kommenteeris veel väga õigel hetkel, et talle nii meeldib see maja ja tema tahaks seal elada. Ta on meil selline väike südametemurdja ja tavaliselt sulatab kõigi südamed. Paar pärlikest veel ja olime müüja jaoks juba päris armsad. Ütlesin siis maaklerile ja müüjale sealsamas, et maja sobib meile ja me soovime selle ära osta. Tahame selle ära broneerida, et keegi teine seda ära ei ostaks. Saime kokkuleppele, et ühe päeva saame broneerida ilma broneerimistasuta, et ma saaks pankadega suhelda ja maad uurida ning järgmisel päeval (neljpäeval) teeme broneerimislepingu ja tasun broneerimistasu. Saime ka summas kokkuleppele ning traditsioonilise 10% asemel pidime maksma ainult 1000€. Minus tekitas suurt stressi broneerimise tähtaeg – kaks nädalat. Müüjal oli müügiga kiire ja ta tahtis sellest võimalikult ruttu vabaneda, seega 2 nädalat tundus talle mõistlik aeg. Ma olin kuulnud kuidas inimestel läheb mitmeid kuid laenu saamiseks ning meil oli aega ainult 2 nädalat… Me ei saanud seda aega eriti pikendada ka, kuna kaks kohviga meest olid valmis tehingu samal nädalal ära tegema. Omanik oli nõus need kaks nädalat ära ootama, kuna empaatilisest seisukohast eelistas ta ostjatena meid. Kahjuks ei tulnud mitte ühestki pangast mingit vastust selles osas kas saame laenu või ei. Selletõttu veetsime terve kolmapäeva Heikoga mõeldes kas julgeme riskida võimalusega, et maksame broneerimistasu aga pank ei annagi mingil põhjusel laenu (näiteks ostetava kinnisvara seisukord; lisaks olime kuulnud, et praegusel ajal ei anta eriti laenu ja ei osanud ette prognoosida mida need pangahärrad asjast arvavad). Lõpuks otsustasime, et suudame ilma selle 1000 eurota elada küll, soov maja saada oli seda riski väärt. Helistasin neljapäeval maaklerile ja palusin saata lepingu. Soovisin täpsustada lepingu tähtaega kuna ma olen kuulnud kuidas inimesel kulub mitmeid kuid laenu saamiseks, kuna mõni paber võtab kauem aega kui teine ja palusin teha see vähemalt 3 nädala, ideaalis ühe kuu peale. Ilmselt oli see müüjale väikeseks häirekellaks, sest samal õhtul saime maalkerilt kõne, et omanikul on nii raske – kuna me olime kõige sümpaatsemad ostjad siis ta eelistab ta meid, aga meiega on see risk, et äkki hakkab panga poolt asi venima ja ta tahab ikkagi müügiga lähiajal ühelepoole saada. Kui selgub, et me ikkagi ei osta seda maja, siis need 1000€ ei ole tema jaoks väärt seda, et ta peab uuesti hakkama ostjaid otsima. Hetkel on tal kaks pakkujat, kes oleksid nõus tehingu koheselt ära tegema, meie aga oleme mõningase riskiga valik ja müüja soovis (võimaliku luhtunud tehingu kompensatsiooniks) saada broneerimistasuks 3000€. Südamest käis jõnks läbi, kuid manasin ette oma pokkerface (eee, pokervoice) ja vastasin, et pole probleemi, teeme 3 tonni (kuni lepingu allkirjastamiseni oli meil aega Heikoga mõelda ja otsustada kas jugeme ka 3000€ maksta, teadmata kas saame ikka laenu.) Maakler lubas saata lepingu reedel. See andis meile ca 24h otsustamiseks.

Kuigi koroonaaegne laenusaamine tundub üsna 50/50 olevat, otsustasin selle pinnalt, et “jänes šampust ei joo”. Miks me ei peaks laenu saama? Me ei küsi pool miljonit, sissetulekud on antud laenusummaks täiesti okei, maksekäitumine on hea ja mis kõige tähtsam: Kallis universium, ma väga tahan seda maja, palun võimalda mul see endale osta. Otsustasime, et maksame selle 3000€ ja küll kõik läheb hästi, miks ei peaks? Jäin lepingut ootama, kuid sain hoopis maaklerilt kõne milles ta teatas, et majale tehti suurem pakkumine ja pakuti +10 000€ hinnale otsa.
See oli raske kõne. Me olime end juba viinud sellele lainele, et sellest saab meie maja. Nüüd järsku võetakse see mu käest ära. Ma sain müüjast aru ega olnud ta peale pahane (küll aga kurb), et ta valib suurema rahasumma. Mul tuli otsustada kas pakkuda sama summa või anda loobumisvõit. Ma ei saanud sama summat pakkuda, sest:
1) Ma ei taha sattuda mingisugusesse enampakkumise seisu. Ma ei hakka kedagi rahaga üle trumpama, see ei ole mulle lihtsalt aksepteeritav. Kui on nii, et keegi pakub rohkem, siis see tähendab, et see ei olnud lihtsalt meie maja… Meie maja oli turul teise hinnaga. Sellest on küll kahju, kuid nii on.
2) Ma ei olnud valmis selle maja eest suuremat summat maksma. Kuna maja taastamisele kulub sama suur summa kui uue ehitamisele, oli esialgne küsitav hind meie jaoks õiglane.
3) Suurem summa tähendaks uut laenutaotlust ja me olime paar tundi tagasi saanud esimese vastuse kus küsiti lisadokumente. Oli arusaadav, et esitades uue laenutaotluse ei saa me kahe nädalaga laenu ja jääme sissemakse rahast ilma.
Mul ei jäänud üle muud, kui majast loobuda (seda mu käest otseselt ei küsitud, et kas maksate rohkem või müüme teisele, aga see oleks olnud ainus asi mida ma oleksin saanud vastata, et maja meile müüdaks.)
Tundus uskumatu, et maja mis oli meil käeulatuses olnud, läks järsku ära. Maakler lohutas, et kui uus ostja hakkab nüüd hoopis oma esialgsest pakkumisest alla tingima või vassima, siis pakub müüja maja uuesti meile ja saame selle kohta infot teisipäeval. Aga kui suur see tõenäosus on? Otsustasin lootma mitte jääda, kuid saatsin mõtteis universumile sõnumi, et kui maja vabaneks ja taas meile müüdaks, oleksin väga tänulik ja õnnelik.
Ootamatult sain juba laupäeval kõne, kus maakler ütles, et teine ostja oli hakanud muud juttu rääkima ja asi hakkas segaseks kiskuma ning kaalukauss oli taas meie poole kaldu. Ma ei suutnud sel hetkel uskuda, et nii läks ja te ei kujuta ette seda tunnet mis mind valdas. Leppisime kokku, et maakler saadab meile uuel nädalal broneerimislepingu.

Esmaspäeval (laenutaotluste saatmisest 1 nädal) sain broneerimislepingu mis oli kaheks nädalaks, kuid kuna see kattus kuu lõpuga, siis tehti leping 1.detsembrini mis andis meile aega 2nädalat +1 päev. Kogu see ülalkirjutatu oli meile ajaliselt tohutult suureks abiks. Saime tänu sellele peaaegu 1 nädala juurde. Korra veel kogelesime, et mis me nüüd maksamegi ära 3000€ aga kuna mina olen meist kahest see, kes julgeb võtta suuremaid riske (kuid olen siiski väga realistlik ja kahe jalaga maa peal) ja arvasin, et me peame riskima ja siis saame ka selle maja, siis läksime edasi minu emotsiooni pealt. No tunne oli lihtsalt selline, et me peame saama! Allkirjastasime lepingu, kandsime raha üle ja jäime pangapoolseid kirju ootama. See oli ka nii ootusärev aeg, sest pank võttis ikka mõnuga aega. Ma muudkui ärgitasin neid, et andke mulle nimekiri kõigest mida vaja, ma saadan ühekorraga ja teie menetlete ühekorraga aga seda küsimust eirati ja küsiti ikka igat dokumenti ühekaupa. Igatahes mingi ime läbi me jõudsime aega ja saime positiivse laenuotsuse 1. detsember ning sealt edasi 3 päeva notariaega oodata oli omanikule sobiv. Seega nagu te nüüd ise aru juba saate – ME OLEME MAJAOMANIKUD! Küll täielik uberik ja te kukute pikali kui te neid majapilte näete aga minu peas on visioon lõpptulemusest ja see on imeilus! Meile meeldivad projektid, väljakutsed ja midagi päris oma kätega luua :)

Nüüd ma ootan kannatamatult kevadet, et saaks hakata tööd tegema ja oma tulevase kodu kallal nokitseda.
PS! Ma ei kasuta täna originaalpilte, sest maja antud seisukord paneks teid pead kratsima miks me ometi seda nii väga tahtsime. Jagan pilte siis, kui oleme seal natukenegi oma käed külge pannud :)